Mart Sander: Loodan kirjutada ka „Litside“ kolmanda osa

Veebruaris jõuab teleekraanile sari „Litsid“, mis põhineb Mart Sanderi samanimelisel romaanil. Autori sõnul ei räägi aga pealkiri mitte niivõrd bordellis töötavatest naistest, kuivõrd kahest diktaatorist.

Kaire Kenk

„Miks mitte kirjutada „Litsidele“ kolmas ja isegi neljas osa? Proua Kuke ja tema tüdrukute elust näiteks sõjajärgsel Saksamaal? Muidugi nõuaks see tohutult palju uurimistööd, ma ei tunne seda ajastut eriti detailselt. Aga ehkki proua Kukk on siis juba üsna eakas, püsivad tema tüdrukud ju endiselt noorte ja värsketena,“ rääkis multitalent Mart Sander kohtumisel oma viimsilastest lugejatega.

Sander jutustas, et esimese tõuke „Litside“ kirjutamiseks sai ta üle 30 aasta tagasi. „Käisin oma ansambliga „Modern Fox“ Lillepaviljonis esinemas. Meiega oli kaasas kadunud Hans Hindpere, pianist ja helilooja. Tagasiteel kontserdipaigast linna näitas Hindpere bussiaknast üht silmatorkamatut eramaja. Ise rääkis: „Vaadake poisid, just siin asus sõja ajal litsimaja ja mina käisin siin härrastele klaverit mängimas!“.“

See seik jäi Sanderile meelde ning lisaks on tal elu jooksul kogunenud rohkelt materjali 1930-1940ndatest aastatest, alates vanaemast jäänud ajalehtedest-ajakirjadest. „Viimase tõuke sain siis, kui otsustasin mõned aastad tagasi oma svingorkestriga teha „Savoy balli“-teemalise ringreisi. Ostsin selle projekti tarbeks internetioksjonilt koguni terve 1930ndatest pärit daamirõivaste kollektsiooni!“

Filmistsenaariumist raamatuks

Kuid turnee langes ära ja mehel seisid kodus kostüümid 30 naisele. Mida teha? „Alguses kirjutasin filmistsenaariumi, aga mitte keegi ei tahtnud seda töösse võtta. Seisis see nukkuvas olekus kaks aastat, kuni helistati Ajakirjade Kirjastusest ning öeldi, et nad tahavad mõne mu raamatu välja anda,“ meenutas Sander.

„Litside“ esimene osa sai valmis kõigest pooleteise kuuga, vajades vaid ümberkirjutamist. „Tõin mõned spioonid ja topeltagendid veel süžeeliini sisse. Sarjas saab neid rohkemgi olema!“ kruvis kirjanik põnevust üles.

Pealkiri „Litsid“ ei räägi autori sõnul aga niivõrd naistest, kes töötavad bordellis, vaid kahest diktaatorist – Hitlerist ja Stalinist, kes tegid Euroopa väikeriikidest iseendale litsid, neid kupeldades ja vägistades.

„Kuidas inimesed sunniti lõputule vaimsele prostitutsioonile, mis kestis tegelikult mitu inimpõlve ja see on palju hullem litsindus kui see, mis toimub bordellis. Mu ema ka hädaldas, et liiga räige pealkiri, pangu ma pealkirjaks hoopis „Öölinnukesed“. Aga see oleks ju sama, mis kirjutada küüditamise kohta „asumisele saatmine NSVL idapiirkondadesse“ või koonduslaagri asemel „ümberkasvamislaager“. Pealkiri põhineb Stalini tsitaadil „Väikerahvad on kapitalismi litsid“.“

Kriminulliks maskeeritud ajalookroonika

Raamatu teise osa puhul tuli Sanderi sõnul rohkem kirjandust teha. „Olen töötanud läbi tohututes kogustes vanu Eesti ajalehti aastaist 1939-1941, sinna otsa ka sõjaajaloolist kirjandust. Asendamatu allikas oli koguteos „Eesti rahva kannatuste aasta“, mis ilmus aastal 1943, kui inimestel kõik veel värskelt meeles oli,“ rääkis autor.

„„Litsid“ on tegelikult kriminulliks maskeeritud ajalookroonika. Tegevus algab 1939. aasta 18. oktoobril – päeval, kui baltisakslased ja ka paljud eestlased Hitleri kutsel Saksamaale ümber asuma hakkasid ning kui Punaarmee esimesed väeosad vastavalt baaside lepingule Eesti piiri ületasid. Edasi liigutaksegi kalendaarselt,“ jätkas ta.

„Igal hommikul loetakse ajalehte. Kõik on autentne – võtsime seriaali tarbeks Rahvusraamatukogu arhiivist vastava päeva ajalehtede koopiad.“

Arhiivides töötades luges Sander KGB võikaid ülekuulamisprotokolle ning avastas, et mitmed tuntud Eesti kunstnikud on olnud NKVD agendid. „Muidugi toimus see värbamine hirmutamistaktikat kasutades,“ pole ta üleliia kriitiline. „Kõlab kui odav spiooniromaan, kuid 1930ndate aastate lõpus oli see tegelikkus – Tallinn oli sõja eel tohutu spioonikeskus, kus tegutsesid ameeriklased, venelased, britid,“ rääkis Sander.

Teleseriaal esilinastub veebruaris

„Litside“ põhjal vändatud teleseriaal jõuab ekraanile järgmise aasta veebruaris, Eesti riigi sajandal sünnipäeval. Produtsent on Tuuli Roosmaa, peaosas Merle Palmiste ning teisi peaosalisi kehastavad Gerda Johnson, Jekaterina Novosjolova, Liisu Krass, Lisette Pomerants ja Liisa Linhein.

„Näitlejate valik sai mul õnnistatult hea! Tahtsin luua sellise atmosfääri, peod ja tüdrukute omavahelised hetked, et televaataja oleks kade, miks tema ei saa seal kohapeal olla!“ muigas režissöör.

Valikul ütlesid lisaks Sanderile sõna sekka ka produtsent Tuuli Roosma ning operaator Marianne Kõrver. „Olin stsenaariumit kunagi kirjutades mõelnud väga paljudele erinevatele näitlejatele,“ tunnistas Sander. Lõpuks jäid tema algsest valikust alles kaks inimest – Merle Palmiste ja Pirjo Jonas, „Vanemuise“ teatri ooperilaulja. „Maria rolli, mis hõlmab palju laulmist, ei oleks suuteline mitte keegi Eestis niimoodi täitma.“

Kaheksasse rolli prooviti Merle Palmiste kõrvale üle saja tüdruku – nii näitlejaid kui ka amatööre. „Tähtis oli just saada selline kamp kokku, kes päriselt tahaks omavahel sõbrad olla, pidutseda, aega veeta. Vana tõde on, et ega inimesest enne õiget pilti ei saa, kui oled temaga koos ennast täis joonud,“ tunnistas kirjanik.

Sanderi kõige suurem mure oli filmimiseks sobiva koha leidmine. „Pool aastat sõitsin mööda Eestit, küll mõisates, muuseumides, eramajades,“ rääkis ta. Alles viimases järjekorra leidis kirjanik Sausti mõisa. „Olin seal küll päris tihti pulmaisa olnud ja orkestriga esinenud, aga polnud kunagi vaadanud teistele korrustele. Seal on suurepärane art deco atmosfäär!“

Teine suur mure oli meeskonnal sõjaväevormidega – aastal 1939 olid need hoopis teistsugused kui Teise maailmasõja lõpul ja nii tuli neil kõik ise käsitsi valmis teha. „Võtteks valmistudes olin väga optimistlik – joonistasin ise mitu kostüümikavandit ja lasin need valmis õmmelda. Aga palju rohkem tuli meesterõivaid otsida laenutustest ja „erilistest“ second-hand’idest. Lisaks on teatrites ja ladudes küll sõja lõpu mundreid, kuid mitte ühtegi sellist, mida kanti aastal 1939. Seetõttu pidi kostüümikunstnik Helina Risti väga palju tööd tegema, et saavutada ajastule vastavust.“

Härra Metsla rolli otsiti näitlejat väga kaua. „Otsustamisel mängis olulist rolli asjaolu, et sellesse ossa lõpuks kinnitatud Andres Dvinjaninov saab minu rõivaid kanda! Kõik mu 1940ndate ülikonnad sobivad talle nagu valatult ja see pole sugugi vähetähtis, ehkki „Litsid“ on Eesti kõigi aegade suurima eelarvega teleseriaal. Kostüümid on kallid ja kõige kallimad on veel meesteülikonnad.“

Eestimaine „Downtown Abbey“

Võrreldes suurte välismaiste draamasarjadega oli sari aga odav ja selle filmimise tempo kiire – esimene hooaeg koosneb kümnest episoodist ja need saadi paika 21 võttepäevaga. „Näiteks „Downtown Abbey“ üht episoodi filmitakse tavaliselt nädal kuni poolteist. Ning meie ühe episoodi eelarvega saab teha täpselt ühe minuti „Downtown Abbeyt“,“ muigas Sander.

„Lisaks vajasime ka nelja aastaaega – tegevus algab sügisel, käib läbi talve ja kevade ning lõpeb 1940. aasta palaval suvel,“ selgitas Sander. „Ühtegi päikeselist võttepäeva meile ei sattunudki. Lükkasime rannastseene kogu aeg edasi ja filmisime 27. augustil lõpuks ära. Ühe suvise talgustseeni tegime mais. Õues oli kaheksa kraadi sooja, tüdrukud kõik poolalasti, värisesid bikiinides, aga näitlema pidi, et küll on palav,“ rääkis ta, lisades, et pikim võttepäev kestis 16 tundi, keskmiselt olid päevad aga 12tunnised.

„Minu käest on palju küsitud, et kuidas ma 1940ndate aastate prostituute niimoodi idealiseerin. Paljud mu kriitikud on lugenud Heino Gustavsoni raamatut „Maailma vanim amet“ ja vaadanud sealt õõvastavaid fotosid sajandi alguse libudest. Aga tänu Hollywoodi filmidele muutus Eestis prostitutsioon juba 1930ndate aastate alguses millekski hoopis glamuurseks. Vaesed maatüdrukud ei läinud enam olude sunnil bordellidesse. Seal hakkasid huvist ja põnevusejanust tööle hoopis haritud linnapreilid, kes olid lõputult vaadanud Ameerika filme vaestest hea südamega tänavatüdrukutest, kes lõpuks miljonäri käevangus oma õnne leiavad,” selgitab Sander.

Ka „Litside“ peaosalised on tema sõnul noored, aktiivsed, hea välimusega tüdrukud, kes erinevatel põhjustel seda ametit proovivad. „Ning äkitselt jõuab riigikorra vahetumisel neile kohale, et üks asi on olla ennesõjaaegne kurtisaan, kel ohtralt vabadust, rahuldada nõukogude võimurite himusid on aga hoopis midagi muud.“

Seriaali peaosa, proua Kukekest, mängib Merle Palmiste. Foto: TV3

Mart Sander: „Mu ema ka hädaldas, et liiga räige pealkiri, pangu ma pealkirjaks hoopis „Öölinnukesed“. Aga see oleks ju sama, mis kirjutada küüditamise kohta „asumisele saatmine NSVL idapiirkondadesse“ või koonduslaagri asemel „ümberkasvamislaager“. Pealkiri põhineb Stalini tsitaadil „Väikerahvad on kapitalismi litsid“.“