Märt Treieri hommikujutud said raamatuks

Kõik raadiokuulajad, kes püüdnud oma reede ja laupäeva hommikuid niimoodi sättida, et ikka „Vikerhommikut“ kuulata saaks, võivad nüüd rõõmustada. Vaimukas, vahel isegi sarkastiline, kuid ometi kuulajatele nii meelepärane saatejuht Märt Treier on oma varahommikused mõttemõlgutused raamatuks kokku pannud.

Kaire Kenk

„Hommikujutud varajasele ärkajale“ – nii on autor raamatu pealkirjastanud ning jagab selles humoorikaid tähelepanekuid igapäevaelust ja inimestest.

„Vist juba nii paarkümmend aastat olen ärganud pea igal reedel kell neli hommikul, leidnud külmkapist topsi kohupiima või rabarberikisselli ja läinud lauldes tööle. Laulda on vaja selleks, et hääl ärkaks, muidu on see tobe,“ kirjutab Märt oma raamatus.

„Millalgi 8–9 aastat tagasi hakkas esimest korda tunduma imelik teha esimest korda nokk lahti üksnes mittemidagiütleva terega ja kosta punnitatud lõbususega, et täna paistab päike ja kell on pool kuus. Kui makstud naeratusega teenindaja tuleb kohvikus keset sinu omletti küsima, kuidas maitseb, siis teate ju ka, et ega see teda tegelikult huvita, kästi küsida ja kõik. Et keegi sind elus hakkaks omaks või koguni oluliseks pidama, on vaja enamat. Hommik hommiku järel hakkasin kogemuste ja mälupiltide varal süvenema igapäevaellu, mis on saanud teiste tööde-tegemiste tõttu omajagu kirju, kuni ühel päeval mõistsin, et ilma hommikujututa ei ole enam viisakas tööle tulla,“ jätkab autor.

Mõned teemad jooksevad hommikujuttudest pidevalt läbi, näiteks „noorus on hukas“. „Jah, noorus on hukas, aga vanainimesed on ka hukas,“ muigas Märt Treier kohtumisel lugejatega.

Teine läbiv teema on igatsus teistsuguste aegade järele. Iseäranis kirglikult suhtuvad Eesti inimesed moodsasse digimaailma. „Nägin kord restoranis, kuidas üks proua kõrvallauas filmis igat ampsu, mis talle suhu läks…. Aga see ei tähenda, et ma ise nutisõltlane poleks,“ tõdes autor.

„Raadios on ehk mõnevõrra lihtsam töötada kui teles, kuid raadio jätab inimesele alles palju suurema kujutlusvõime. Teine lugu on muidugi see, et üksi saadet tehes saab enamik jutte räägitud „ei kuhugi“. Proovige ise kümme aastat pimedusse rääkida,“ mõtiskles Märt.

„Aga olen õppinud, et vestlemine inimesega ilma konkreetse adressaadita on täiesti võimalik. Õnneks olen saanud kuulajatelt palju tagasisidet. Eestlane on juba selline, et kui helistab või mõnel üritusel nööbist kinni võtab, siis tean, et ta on öeldavat pikalt mõttes vaaginud ja annab edasi ka naabriproua mõtted,“ lisas ta.

Bussis ja rongis kuuleb nii mõndagi

Tallinn pole tema hommikujuttude peategelaseks. Märt armastab liikuda bussi ja rongiga, sest just nii on ta pealt kuulanud ja kogenud mõnusaid elupildikesi. „Inimesed räägivad ju bussis väga kõva häälega, jutustavad telefonis detailselt oma eluseiku lahti. Autoga sõites selliseid lugusid ei kuule,“ nentis ta. „Ühe vanaisa sünnipäeva lugu, mis ka raamatus kirjas, puges mulle eriti naha vahele.“

Just selliseid lugusid eetris jutustades on tema kuulajatel kergem varahommikuti ärgata. Ning kuulajaid Märdil jagub – juba varahommikul võib neid olla paarikümne tuhande jagu, „Vikerhommiku“ tipphetkel veel kindel neli korda enam. „Vikerhommiku kõige kuulatavam aeg jääb sinna seitsme ümbrusse. Laupäeviti juba hilisemaks,“ ütles raadiohääl.

„See raamat on nagu fotoalbum, mida inimesed aeg-ajalt puhaste kätega sirvivad. Lihtsalt fotode asemel on jutud,“ iseloomustas Märt oma üllitist. „Jutud on nagu pildid. Mõni foto kõnetab rohkem, teine vähem. Ja kui pilt juba kõnetab, siis hakkame vaatama, mis ja kes seal pildil veel on.“

Hommikujutte ühendama on autor kirjutanud väikesed sidetekstid. Mõned neist vägagi südamesse minevad, näiteks Märdi esimese raadiosaate arvustuse lugu. „Kunagi töötas Eesti Raadios tõepoolest testkuulaja, kes igal hommikul hindas eelmist saatepäeva. Need arvustused võisid olla vägagi otsekohesed, võimalik, et mõni testkuulaja valas neisse kommentaaridesse ka miskit isiklikku,“ rääkis ta.

Öelda võib väga erineval viisil. Üht õpetajat meenutab Märt raamatus erilise soojusega. „Minagi meenutaksin Märdile Lembit Rattust, lõputult sõbralikku inimest, kes verinoorele ajakirjanikule leebelt mõista andis, et noor mees võiks nüüd üleliigse minema heita ja seesmiselt arenema hakata,“ muigas raamatu kirjastaja, kirjastuse Hea Lugu tegevjuht Tiina Kaalep.

Need siduvad tekstid on vajalikud, et lugeja mõistaks, mis koht oli raadioinimeste jaoks Raadiomaja, milline tähendus sealsel kohvikul ja baaril. „Märt ahmis noorena kogu seda Raadiomaja õhustikku svammina endasse, kuulas baaris hoolega, millest need tähtsad tossutavad onud kõrvallauas räägivad. Ilmselt nendest aegadest ongi pärit tema suurepärane kuulamisoskus,“ nentis Kaalep.

„Olen täheldanud, et inimeste soov ja oskus kõnelda, nende rääkimisoskus on kadumas. Enam ei viitsita helistada ja rääkida, lihtsam on kirjutada. Aga vestlemise kunstis tuleb tunnetada teise inimese meeleolu, eriti veel siis, kui soovid vestlusest mingit tulemust saada,“ nentis Märt Treier. „Tänapäeval aga elab terve 11-12-aastaste seltskond telefonis, kusjuures põhiline vestlusteema on mingi meelelahutus,“ tõi saatejuht välja.

Juba üheksandat aastat käib Märt koolides rääkimas erisugustel teemadel, nii meedia kui riskikäitumisega seonduvatel. „15-16-aastased ongi vanuse poolest veel viimased, keda on üldse võimalik mingis suunas mõjutada. Edasi läheb see määratult raskemaks,“ kommenteeris lektor ise.

Teised Märt Treieri raadiotööst

Varasem töö telekanali TV 3 saates „Seitsmesed uudised“ andis hea elukooli. „Seal oli mul korraga kolm ametikohta: peatoimetaja, uudisteankur ja päevatoimetaja takkapihta. Tööd tuli teha saadet ette valmistades nii palju, et nüüd saan kõigega hakkama,“ sõnas Märt.

Raadios on ta töötanud juba veerand sajandit, üksvahe sai raadio- ja telesaateid tehtud paralleelseltki. „Kui panna kaalukausile televisioon ja raadio, on see viimane tegijale endale selgelt sümpaatsem,“ ütles Märt veendunult. Ka paljude tunnustuste seas pälvitud Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi aunimetus „Emakeeleõpetuse sõber“ aastast 2014 tuli ikka raadiosaadete eest. „See läks mulle tõsiselt hinge,“ tõdes saatejuht.

„Märt Treier ja Vikerraadio – need sõnad loovad mõnusa hommikutunde,“ kirjutab kirjanik Valdur Mikita raamatu tagaküljel. „See on vaimukas jutt ja hea muusika, mida vürtsitab oivaline iroonia. Parim osa sellest on saanud nüüd ka raamatuks,“ jätkab Mikita.

Ja kolleeg Kaja Kärner lisab: „Märt Treieri küpsusest ei maksa end häirida lasta. Selle varjust leiab kunagise heledapäise poisi, kelle meelest suured inimesed on väga veidrad. Kui ometi väike prints temas kunagi täiskasvanuks ei saaks. Ja muidugi on Märdi raamat tema armastusavaldus Eesti Raadiole, siinsetele inimestele ja väärtustele. Siin ta on kasvanud selleks, kelle pärast me reedeti varem üles tõuseme.“

Märt Treier kohtumisel lugejatega. Foto: erakogu