Märt Treieri tähelepanekud elust said kaante vahele
Vikerraadio hommikuprogrammi saatejuhi Märt Treieri 2020. aastal ilmunud ja populaarseks saanud „Hommikujutud varasele ärkajale“ on saanud järje – „Eluolulised lood“. Ka uues raamatus jagab autor muhedaid tähelepanekuid igapäevaelust ja inimestest. Tõsi, paljud neist on Märdi fännidele tuttavad juba reedestest ja laupäevastest „Vikerhommikutest“.
Kaire Kenk
Nii nagu eelmises raamatus, on Märdil nüüdki lugejatega jagada muhedaid, samas mõtlemapanevaid pildikesi kõige tavalisemast igapäevaelust. Elu kinnitab kõike, tuleb vaid õige näide leida, tundub olevat Märdi kreedo. „Paljud minu lood on sündinud bussisõitude ajal. Kui oled inimene, kes otsib mingit lugu, pead silmad lahti hoidma. Varahommikused ärkajad on veidi erilised inimesed. Aga mina just otsingi inimesi, kes elavad „päriselt“. Ma lihtsalt märkan, kuidas nad „päriselt“ reageerivad erinevates olukordades. Tahan lugejatele pakkuda seda ehedat, viimistlemata inimest. Ja inimese vanus pole üldse oluline, oluline on see, kuidas ja missugustes olukordades ta avaneb. Mu tekstid selles raamatus on küll pisut viimistletud, sest raadio otsesaates räägitud tekst ja kirjalik tekst on pisut teistsugused,“ muigab Märt Treier.
Märt Treieri esimene kogumik „Hommikujutud varajasele ärkajale“ ilmus aasta tagasi ning sai hea tagasiside osaliseks. Tolle raamatu saatesõnad on kirjanik Valdur Mikitalt ja raadioajakirjanik Kaja Kärnerilt. Seekordsele ütlevad saatesõnad telemees ja poliitik Enn Eesmaa ning luuletaja Ave Alavainu.
„Olen huviga jälginud Märt Treieri loometeed. Meie, ajakirjanike hulgas pole pärast Tammsaaret, Vildet ja Panti liiga sageli olnud suuri sõnameistreid. Nüüd juba paari raamatu ja ühe näidendi autori Märt Treieri mõtisklused „Vikerraadio“ hommikutes on nauditavad. Tal on nii täpne sõnakasutus, ennekõike aga originaalne mõttesügavus,“ ütleb poliitik ja endine telemees Enn Eesmaa. „Märdi „Vikerhommikute“ alalised kuulajad juba teavad, et laupäevahommikuti võib Märdi saates kuulata tõelisi haruldusi. Et tema muusikavalikus on lugusid, mida pole mujal mängitud aastakümneid.“
„Ma usun küll, et näiteks Juliette Grecod on „Vikerraadios“ mängitud küll,“ vaidleb Märt vastu. „Aga mul on tõepoolest selline kiiks, et aasta ja kaheksa kuud pole oma saadetes mänginud mitte ühtegi ingliskeelset lugu,“ nendib ta.
Ennekõike iseloomustab Märt Treierit sügav empaatiavõime. Sest kuidas muidu saab jutustuseks olupilt kahest elule jalgu jäänud Mustamäe mehest, kes oma kompsude otsas istuvad ja vaikses harduses sinililli nuusutavad. „Istusid haljasalal, taarakotid kõrval. Kumbki nuusutas oma sinilille,“ mäletab Märt. Või kes peale Märdi taipaks kuulata ja meelde jätta kahekõnet range olemisega trammijuhi ja ühe teise vängelt lehkava kurvasilmse eluheidiku vahel, kelle eest teised sõitjad on trammi tahaotsa pagenud: „Mart, me leppisime ju kokku, et täna ainult neli ringi!“
2Minu meetod on umbes nagu fotograafil – pildistan hetke, ja kõige enam õnnestunud kaadritest panen kokku dokfilmi,“ lisab ta. „Raadiokuulamise ja raamatulugemise eeliseks võrreldes teleri vaatamise või kinno minemisega on see, et kuulajale-lugejale jääb alles kujutlusvõime. Raamatulugemise mõte seisnebki minu meelest võimes luua lugejale uusi maailmu,“ avaldab Märt.
„Raamatut toimetades kuulsin kogu aeg kõrvus Märdi „Vikerhommikust“ igaühele tuttavat häält neid lugusid rääkimas. Ma usun, et see tema hääl ei saanud raamatust välja toimetatud,“ muigab Märdi raamatu kirjastaja Tiina Kaalep. Ning soovitab raamatut lugeda tasapisi, „iga päev üks peatükk“-kaupa.
Luuletaja Ave Alavainu ütleb, et talle on kusagilt mällu sööbinud lause, mis ikka ja jälle on oma kehtivust tõestanud: „Kuni on inimesi, kes lugusid jutustavad, tasub elada…“ „Üheks tõestuseks on olnud ka Märdi hommikused raadiojutud. Mina varajase ärkajana naudin neid tänini. Naudin nende muhelevat tooni, head eesti keelt, peent huumorit ja eruditsiooni. Tõestus sai kinnitust, kui „Hommikujutud…“ raamatuna ilmusid. Ja nüüd jutustab ta selles raamatus taas. Elust, olust ja eluolust. Hiiumaal, Saaremaal, Eestimaal. Maal. Ja minul tasub ikka veel elada,“ pole Ave Alavainu kiitusega kitsi.
Raamatusse jõudsid nii noored kui vanad tegelased elust endast. „Viimastel aastatel olen rallinud mööda Eestist, esinenud koolides, rääkinud noortega. Kui räägid inimestega nende endi keeles, miks nad ei peaks sind kuulama. Kuni üheksanda klassini on nad pigem ehedad ja siirad. Vaimustuvad asjadest ausalt ja jäävad ka ausalt ükskõikseks, kui miski ei kanna,“ on Märt tähele pannud.
