Mati Nuude – võrratu laulja ja andekas sportlane

Paljude kesk- ja vanemaealiste lemmiklaulja Mati Nuude oleks 18. veebruaril saanud 75aastaseks. Tänaseni kõlavad raadios tema „Seitse valget kivist inglit” ja „Ooper käib ka puhvetis”, aga vähesed teavad, et suurt kasvu muhe mees oli ka viiekordne Eesti meister tõstmises (teistel andmetel seitsmekordne – toim.).

Ülle Kask

Mati Nuude sündis 1941. aasta 18. veebruaril Tallinnas Eesti Vabariigi sõjaväe leitnandi perekonnas. Tema isale määrati 1948. aastal karistuseks 25+5 ja saadeti Siberi vangilaagrisse. 1949. aasta 25. märtsi suurküüditamise ööl tuldi järele ülejäänud pereliikmetele, aga Mati ema oli kodust ära läinud. Vanaema pani kaks venda, Mati ja Hillari, riidesse ja palus põlvili viina järele haisvatelt küüditajatelt, kas ta tohiks lastega vabatahtlikult kaasa minna. Mitu päeva hiljem leidis ema oma pojad loomavagunist üles ja otsustas ise lastega kaasa minna. Vanaema pääses Siberisse saatmisest.

Eesti mees peab Siberis tugev olema

Nuudede pere küüditati Krasnojarski kraisse Hakassiasse. Ränkrasked Siberi-aastad karastasid ja õpetasid ellu jääma.

Kui vene poistekamp oleks „Eesti fašisti” kord peaaegu ära tapnud, otsustas Mati tugevaks saada. Nii tugevaks, et kõik teda kartma hakkaksid. Kusagilt küla pealt leidis ta parajalt raske roostes kangi, tassis selle koju ja hakkas rauda tõstma. Poisike treenis iga päev ja kui kord pätikamba juht teda koolis kiusama hakkas, tõstis Mati mehikese õhku ning virutas täie jõuga selili vastu koolipinki. Peale seda ei julgenud keegi enam Matit sõrmeotsagagi puudutada.

Üksildane vanamees Vasja aga õpetas Mati bajaani mängima. Nii hästi, et hiljem oli poiss külapidudel pillimees.

Alles 1959. aastal sai Nuudede pere loa Eestisse naasta. Ilma isata, kes oli tuberkuloosihaigena vangilaagrist nende „Siberi koju” saadetud ja mõni aeg hiljem seal suri.

Olümpiavõitja Alfred Neulandi õpilane

Mati Nuude oli Siberis vene koolis käinud ja lõpetas ka Eestis edukalt venekeelse keskkooli. Sõjaväes teenis ta aega sisekaitsevägedes, oli Patarei vanglas valvur. „Dedovštšina” teda ei puudutanud, sest Matiga teenisid koos kolm tursket eesti poissi ja üks leedulane. Tõstmisega tegeles ta juba Siberis ja jätkas Nõukogude armees.

Mati Nuude hakkas võistlema Balti Laevastiku Tallinna Spordiklubi Dünamo nimekirjas treeneri Alfred Neulandi käe all. Välismaale meest võistlema ei lubatud, sest ta oli KGB nimekirjas kui rahvavaenlane.

Nuude oli 1960. aastate algul üks tugevamaid raskekaalutõstjaid, tehes 12 Eesti rekordit: surumises 5, tõukamises 1, summas 6.

Ta oli viiekordne Eesti meister (1965-1975) üliraskekaalus ja NSV Liidu meistersportlane (andmed raamatust “Mati Nuude”; Vikipeedia omistab Nuudele seitse Eesti meistritiitlit – toim.). Tema parim summa oli 537,5 kg (192, 5+145+200).

Pritsimehest ansambli „Apelsin” solistiks

Mati Nuude oli 30aastane, kui hakkas spordist ära tüdinema, sest tal kustus lootus pääseda võistlema raudse eesriide taha.

Tollal töötas ta Pirita pritsimajas tuletõrjujana. Koos töökaaslastega käis Mati vahetuse lõppedes tihti Pirita restoranis pidutsemas. Pidu oli haripunktis, kui mehed hakkasid nõudma, et Mati laulaks. Kord pärast järjekordset Nuude „sooloesinemist” kutsusid Jaan Arder ja Tõnu Aare ta kõrvale ning tegid ettepaneku tulla „Apelsiniga” proovi tegema.

Kui Mati sõbrad sellest kuulsid, hüüdsid nad läbisegi: „Ammu aeg, nüüd tuleb sinust kõva mees, ära siis vanu sõpru unusta! Proosit selle peale!” Mati aga oli vastanud: „Ei mina usu, et nad mind võtavad, need kõik ju õppinud mehed. Kes mina olen? Mitte keegi. Mustas nimekirjas pealegi.”

Mati Nuude võeti „Apelsini” vastu. Proovid toimusid Tõnu Aare juures kodus. Peagi algasid ka kontserdid mööda Eestit.

1978. aastal organiseeris rezhissöör Leo Karpin ansambli Kesktelevisiooni laulma. „Apelsin” võeti üle ootuste hästi vastu ja läks lahti turnee mööda suurt Nõukogude Liitu.

Laulja sai ruttu rahva lemmikuks

Ivo Linna on meenutanud: „ Hoolimata sellest, et Matil puudus muusikaline haridus, oli loodus kinkinud talle erakordselt meeldiva hääle. See hääl oli võimas ja vali. Laval esines Mati väga veenvalt. Ja mis seal salata, „Apelsinis” oli ta ikkagi tõmbenumber. Endise tõstjana oli ta sellise turske kehaga, võis arvata, et ta on aeglane ja kohmakas. Aga ei, vastupidi, ta oli hästi painduv. Näiteks spagaadi tegemine või jala tõstmine peast kõrgemale polnud mingi probleem. Mul oli suur rõõm olla viis aastat reisidel tema toakaaslane. Algul olid koos toas olles probleemid magamajäämisega, kuna vägeva kehaga mees norskas nii, et seinad värisesid. Aga naljakas oli see, et lõpuks harjusin norskamisega nii ära, et kui mingil hetkel see katkes, siis kohe ärkasin ja magada enam ei saanud.”

Kogu „Apelsini” mahlakas ja humoorikas repertuaar läbis rangelt nõukogudeaegsete parteiorganite tsensuuri. Peaproovis istusid KGB töötajad, kes otsustasid, mida tohib laulda, mida mitte. Näiteks populaarne laul „Himaalaja” võeti ühel hetkel repertuaarist maha, kuna organid oletasid, et sellega pilatakse tolleaegse suure juhi Leonid Brezhnevi raamatut „Väike maa”. Kui kõlas: „Hi-hi-hi, maalaja,” kostis see mõne parteilase kõrvu kui „Malaja zemlja” /“väike maa“ vene keeles – toim.) väljanaermine.

Ants Nuut on meenutanud: ”Matil oli parim miimika, mida ma elus näinud olen. Ta nägu oli nagu svammist ja keha nagu plastiliinist, ma ei tea naljakamat meest. Ta võis jäljendada mitmeid inimesi, aeg-ajalt ka meid, pundi liikmeid. Kuna ta oli suur rahva lemmik, siis kõik kippusid teda kostitama ja talle alkoholi välja tegema. Seetõttu sattus Mati perioodiliselt teatud vaheaegadega tsüklisse. Ma hakkasin kohe kartma, et tema kirstu tuleb ükskord kanda. Kahju, väga kahju, et nii läkski.”

Mati Nuude pidas päevikut ja tema abikaasa Liidia kasutas seda hiljem lauljast raamatu kirjutamisel. Alkoholiprobleemist pihib Mati päevikus: „Ja jälle ma kaotasin kontrolli. Kümme päeva elust pühitud, aga annaks Jumal, et see jääb viimaseks korraks. Aega ju vist veel on.”

Ja teisal: „Mis mind küll vaevab, äkki tõesti vanakuri ise? Proovin enam mitte juua, tegelikult ju ma ei taha ka.”

Ja nii mitmeid ja mitmeid kordi. See näitas, kui tõsiselt mees oma joomatuuride pärast kannatas. Vahel kurtis ta abikaasale, et rinnus pigistab ja käsi valutab, aga arsti juurde keeldus minemast. Selle asemel läks hoopis vana spordimehena metsa jooksma ja võimlema.

Mati Nuude pidas oma 60. juubelisünnipäeva 22. veebruaril 2001. aastal. Peol viimast laulu lõpetades lausus ta: „Nii, see oli kõik. Aitab küll, nüüd on minu karp kinni, niigi pikalt vedanud seda vankrit, las nüüd laulavad teised.”

Vähem kui kuu aega hiljem, 10. märtsil 2001 suri Mati Nuude infarkti.

Kasutatud allikas: Liidia Nuude. Mati Nuude. Tallinn. 2010.