Mati Õun ja Hanno Ojalo kirjutavad sõjast ja relvadest

Lääne-Virumaa Keskraamatukogus toimus kohtumisõhtu sõjaajaloolaste Mati Õuna ja Hanno Ojaloga. Raamatute hulk, mis mehed kahasse kirjutanud, on muljet avaldav. Rahva Raamatust on praegu võimalik osta mõlema autori nimega 12 teost.

 

Ülle Kask

„Olen sündinud 1942. aastal Tallinnas,” tutvustas end sõjaajaloolane Mati Õun. „Kui toimus 9. märtsi pommitamine, ei teadnud ma veel sõjast midagi, aga mäletan tulesid,” rääkis ta. „Taevas oli kuusid täis.”

„Kui mingi sigadus kuskil toimub, otsi naist, nagu ütlevad prantslased,” naljatas vanahärra. „Olen teenekas isa, mul on viis last nelja naisega. Raamatuid hakkasin kirjutama 1979. aastal. Tollal ütles üks kena naine antikvariaadist mulle, et sa tead nii palju lennukitest ja laevadest, hakka kirjutama. Marssisin siis kirjastusse Valgus mõttega, et teeks raamatu „100 Eesti sõjamasinat”. Seltsimees polkovnik Heino Ernits ütles, et meil see nii lihtsalt ei lähe. Aga kui seletasin, et Nõukogudemaal peaks ju patriootlik kasvatus olema, oli ta nõus.”

Esimene raamat valmis üle kivide ja kändude

Loodavale raamatule tegi Õun prospekti ja viis selle NSV Liidu sõjaväelasele Vello Varele. Vare torkas näpuga siia ja sinna ja küsis, mis see on. „Nad mõtlesid seltsimees Ernitsaga mitu kuud ning teatasid siis, et võiks teha kolm raamatut, sõjalaevadest ja soomusmasinatest ka,” meenutas ajaloolane. „No kurat, see oli ikka kõva sõna tollal.”

Esimene Mati Õuna raamat oligi sõjalaevadest, pildid joonistas Väino Tõnisson. Siis kutsus Ernits Õuna uuesti „kohvile”, öeldes, et tekstis on sõjalaevad, mis lähevad põlema, ja et nii ikka ei lähe. Õun vastas, et tal on nõukogude allikad, ja küsis, miks venelased sellest kirjutada võivad. Kahe nädala pärast öeldi talle, et kirjutate Lääne liitlastest, meil neid ei olnud. Ajaloolane selgitas, et inglased, ameeriklased ja venelased olid Teises maailmasõjas liitlased. Ametnikele ei meeldinud ka ühel pildil olev kunstiline ruudustik, mida ei tohtivat olla, kuna see viitavat trellidele.

„Lõpuks oli sellest paras kastraat tehtud,” ütles Õun. „Aga siis tuli perestroika ja selles segaduses läksid „100 veduri” pildid kaduma. Mõtlesin siis, et tont teab, millal see vanka meid jälle mättasse lööb ja kolladi-kolladi Siberi poole läheme.”

Banaanikaupmees laenas kirjastamiseks raha

„Võitlused Läänemerel” pidi Mati Õun andma välja oma kulu ja kirjadega, kuna kirjastused tema ideega kaasa ei läinud. Mehele öeldi, et trükkida võib, aga kaheldi, kas ka loetakse, ja soovitati endal välja anda.

„Nõmmel tuli mulle kord banaanikaupmees Vadim Kirillov vastu, kes venku polnud – ema poolatar, isa ukrainlane,” pajatas Mati Õun. „Tahtis Kivimäe sauna minna, aga see oli kinni. Kirillov märkas mu kurba pilku. Kurtsin, et oleks vaja raamatu jaoks 40 tuhat krooni, aga niisugust raha minul pole. Kirillov ütles, et tal on 200 tuhat välja laenatud ja et laenab ka mulle. Kui raamat ilmus, maksin Kirillovile tagasi ja andsin veel teise trüki ka välja. Aga Toivo Ninnas, merendustegelane ja poliitik, kes toetas tollal miss Estonia valimist miljoni krooniga, ütles mulle raha küsimise peale nagu Oskar Lutsu Tõnisson, et polegi teist õieti.”

„Jumal on mind aidanud heade inimestega,” kõneles Õun. „Mul on Eesti ajaloost õnnestunud pahmakas raamatuid kirjutada ja välja anda. Praegugi on lademes käsikirju. Kui neli aastat tagasi insuldi sain, mis mul pea segi lõi – õigemini paika lõi -, hakkasin kirjutama „Idarinde relvasid”. Üks inimene, kes luges, ütles, et pea on nüüd paika läinud,” naljatas Mati Õun.

Riigi- ja linnaametnik hakkas sõjast kirjutama

Hanno Ojalo rääkis, et töötas pikalt riigi- ja linnaametites ja ajalugu pole õppinud. „Aga peale TPI lõpetamist saadeti mind Nõukogude armeesse ja seal nägin, mis sõjavägi on,” kõneles mees. „Lapsena lugesin väga palju, ka Stalini ajal ilmunud sõjaraamatuid.”

Ojalo rääkis, et hakkas kirjutama 21. sajandil, kui oli juba elu näinud. 2007. aastal ilmus „Korpuse poisid”, millel on 7 autorit.

„Mõtlesin, et neid kirjutajaid on palju: Mati Õun, Mart Laar ja teised,” kõneles Ojalo. „Siis mõtlesin, et see peaks olema teema, millest veel ei ole kirjutatud. Hakkasin kirjutama Eesti Laskurkorpusest, see nišš oli täitmata.”

Raamatus kirjeldab ta tohutuid kaotusi Velikije Luki ja Kuramaa all ning laskurkorpuse kojutulekut. Saaremaal toimunud lahingute kohta leidis ta materjali Saksa allikatest. Teoses on ka korpusemeeste ehedaid mälestusi.

„Leidsin, et inimesel, ka nooremal, oleks seda põnev lugeda,” rääkis Ojalo. „ Võtsin eeskujuks Hannes Valteri, kes kirjutas üldist juttu,  oma raamatusse panin sisse mälestuskatkendeid, kus sõdur kirjeldas möllu enda ümber, aga ka lolle ohvitsere ning ülemusi. Mati Õunalt õppisin, et traagilistest hetkedest on võimalik ka huumoriga kirjutada. Mitte nii, et kogu aeg on nutumaik suus.”

„Üritasin süveneda ka 1939. aasta teemasse, millest muidugi Mart Laar on kirjutanud. Hüpoteetiline juhtum, mis oleks võinud juhtuda, kui oleks käitutud teistmoodi. Alternatiivajalooline versioon,” selgitas Ojalo.

Mehed teevad koostööd

„Kui mind riigiametist koondati, hakkasingi põhitööna kirjutama ja ka kirjastama,” märkis Ojalo.

Meeste omavahelise koostöö kohta ütles Mati Õun: „ Öeldakse, et sa ei tea pooli asju siin maailmas. Meie teeme neid asju mõnuga, pooled teemad võtab Hanno.”

Hanno Ojalo lisas, et kui leiavad teema, mis neid huvitab, jagavad nad selle pooleks. „Mati hakkab kirjutama oma osa, mina oma. Näiteks „Võitlused Läänemerel” koosnes seitsmest osast. Loeme ka kaasautori kirjutatu läbi ja kui vaja, parandame vead. Mati kirjutab oma kodus, mina omas. Hea, kui on keeletoimetaja ega pea ise mõtlema, kus peab olema sidekriips, kus koma, ja ei taha ka, et kriitikud leiaksid ebaühtlast stiili. Üle kümne raamatu oleme koos kirjutanud.”

Mati Õuna sõnul on praegu kaks kirjastust tellinud neilt 10 raamatut. „See on kahe aasta töö. Kui Vene ajal öeldi, et ilmnevad paranähtused, siis meie Hannoga olemegi need. Niisuguseid koguseid polegi teised kokku kirjutanud kui meie kaks. Käisin ühel päeval Rahva Raamatus. Sain 14 oma ja 12 Ojalo nimega raamatut. Siis oli tükk tühja maad, nagu Luts kunagi ütles. Mart Laaril oli neli. Tema sai ka oma mataka kätte, las nüüd kirjutab pakse raamatuid,” naljatas sõjaajaloolane Mati Õun.

Hanno Ojalo kirjastus Ammukaar annab aastas kolm-neli raamatut välja. Lääne-Virumaa Keskraamatukogus oli ajaloohuvilistel võimalus osta soodsa hinnaga kirjaniketandemi raamatuid.

Mati Õun (vasakul) ja Hanno Ojalo Lääne-Virumaa Keskraamatukogus. Foto: Ülle Kask