Mehhiko indiaanlased võtavad täna vastu uut aastat
Mehhikos kehtinud ja piirkonniti praegugi kehtiva asteegi indiaanlaste kalendri järgi algas täna, 12. märtsi varahommikul uusaasta.
Allan Espenberg
Kui tavaliselt on uusaasta saabumine seotud rõõmu, uute lootuste ja positiivsega, siis nii pole see olnud mitte kõigil rahvastel. Kaasaegse Mehhiko territooriumil eksisteeris sajandeid tagasi asteekide võimas impeerium. Selle elanikud pelgasid uue aja saabumist kui keravälku, sest uskusid, et see toob endaga kaasa tõsiseid ja keerulisi probleeme. Näiteks võis kalendrivahetus ennustada orkaane ja verejanuliste metsloomade rünnakuid. Selleks, et jumalate poolehoidu võita ja neile meelehead valmistada, tegid asteegid ohverdusi.
Usuti vältimatusse maailmalõppu
Kuid kord iga 52 aasta tagant oodati oma rahva täielikku hävimist ja kogu maailma kadumist. Lootuses, et sellist aega siiski ei tule, korraldasid asteegid hirmuäratavaid ja ebaharilikke tseremooniaid. Miks maailmalõppu kardeti mitte igal aastal, vaid iga 52 aasta tagant, sellele annab vastuse asteekide kalender, mida polnud üks, vaid koguni kaks.
Üks kalendritest koosnes 260 päevast ja seda kasutati peamiselt usulistel eesmärkidel. Igapäevaste asjade ajamiseks polnud see kalender kõlbulik, sest väga keeruline on näiteks korraldada viljakülvi vastavalt kalendrile, millel pole midagi ühist aastaaegadega.
Seetõttu oli asteekidel veel teinegi, praktilisem kalender, mis koosnes 365 päevast. Loomulikult ei langenud aastalõpu kuupäevad nii erinevate ajaarvestusmeetodite puhul kokku. Kuid mitte alati: kokkulangevus leidis aset iga 18980 päeva tagant. Täpselt nii pikk oli ka asteekide sajand: 18980 päeva ehk 52 aastat.
Asteegid said ajast aru tsükliliselt, kusjuures mõisteti, et iga tsükkel pidi millalgi lõppema ja seejuures veel suure pauguga. Apokalüpsise jaoks oli välja mõeldud palju võimalikke stsenaariume: inimeste söömine jaaguaride poolt, orkaanitormid, üleujutused ja isegi taeva langemine maa peale. Seejuures suurenes katastroofirisk iga 52-aastase perioodi lõpuks, sest siis hakkasid asteegid väga tõsiselt muretsema.
Rasedaid hoiti viljaaitades
See pole üldse üllatav, sest asteegid uskusid kindlalt, et maailm on väljasuremise äärel ja ühel hetkel juhtub see nagunii. Üheks maailmalõpu võimaluseks oli näiteks inimeste jahtimine skelette meenutavate näljaste koletiste, omakeelse nimetusega tzitzimimede poolt.
Need kohutavad olendid, mis kujutasid deemoneid asteekide kultuuris, ei ähvardanud mitte ainult inimesi, vaid ka Päikest ja Kuud. Nende olendite eesmärgiks oli maailma hävitamine. Asteekide mütoloogias eksisteeris kolmteist taevast, millest ühes pesitsesid tzitzimimed, kes ootasid kärsitult päikeseloojangut, et asuda inimesi ründama. Neid olendeid võis näha ainult öösiti.
Üleüldise hävingu vältimiseks korraldasid asteegid tseremoonia nimetusega toxiuh molpilla, mis tähendab aastate sidumist või uue tule tseremooniat. Asteegid hävitasid jumalaid kujutavaid kujusid, nad kustutasid ka kõik lõkked ja tuled ning uputasid lõkkekivid vette. Rasedad naised suleti viljaaitadesse, et nad ei moonduks verejanulisteks loomadeks, kes ahmivad koos tzitzimimedega inimesi süüa. Lastel ei lastud magada kartuses, et nad võivad muutuda hiirteks.
Pärast päikeseloojangut läksid preestrid üles mäkke taevast jälgima. Samal ajal ootas kogu sealne elanikkond ärevusega, mis juhtuma hakkab. Kergendatult sai hingata alles siis, kui Plejaadide tähtkuju ületas oma seniidi. Asteekide jaoks tähendas see seda, et maailm eksisteerib veel vähemalt 52 aastat.
Orjad olid ohverdamiseks
Heast uudisest teavitati kõiki orja ohverdamisega, kelle preestrid olid kaasa toonud. Lõppude lõpuks vajati orje just eeskätt ohverdamiseks. Kroonikas on selle kohta kirjutatud: „Majanduslikust seisukohast ei olnud orjandusel Ameerikas mingit rolli. Orje oli vähe, kuid kahesuguseid. Oli koduorje, kelle ülesandeks oli vee ja puude tassimine, kuid oli ka neid, kelle saatuseks oli saada ohvriks. Nende ainus eesmärk oli surra teatud tseremooniatel.“
Õnnetuid orje, kes oli määratud ohverdamiseks uue aasta saabumise puhul, põletati jõhkral viisil. Märgates preestrite süüdatud lõket, hakkasid inimesed pidutsema. Kuid ka siin on raske leida sarnasusi meie uue aasta tähistamisega. Kõik asteegid tegid sisselõike oma kõrvanibudesse, ohverdades sel moel omaenda verd. Samal ajal viisid saadikud püha tule templitesse ja sealt toimetasid inimesed selle edasi oma kodudesse. Uusaastapidutsemisel ei tarvitatud alkoholi, sest asteekidel kehtis kindel reegel kainuse kohta.
Loomulikult ei möödunud ükski asteekide pidu ilma inimeste massilise ohverdamiseta. Legendi järgi ohverdati asteekide viimase valitseja Montezuma ajal uusaastatseremoonia puhul 2000 inimest. Nii paljude orjade tapmine võttis preestritelt palju aega. Kuid see ei olnud sugugi rekordarv ohvreid. Ajaloost võib leida teateid, et vahetult enne Montezumat valitsenud Ahuitzotl ei saanud kuulsaks mitte ainult sõjaretkedel ilmutatud julmusega. Tema kroonimisel ohverdati 80 000 orja. See arv näib mõnevõrra liialdatud, kuid paljud allikad pakuvad just sellist infot.
Asteegi kalendri järgi lõpeb praegune 52-aastane periood 2027. aastal. Eks näis, kas kurjad olendid ründavad siis inimesi või mitte.
Ka tänapäeval tähistavad Mehhikos elavad asteegid uusaasta (nahua keeles Yancuic Xihuitl) saabumist 12. märtsil, kuid loomulikult ei tehta seda enam sellisel verisel moel. Nn kuusepuuna kasutatakse mändi, millel uusaastaööl süüdatakse küünlad. Samaaegselt lastakse taevasse ilutulestikku, taotakse trumme ja lauldakse.
