Melanhoolne, mõtlemapanev rännak
„Nomaadimaa“ on film, mille pärast tasub kindlasti alates esmaspäevast üles otsida lähim kino, et see lugu suurel ekraanil ära vaadata.
Päeval, mil ma seda artiklit kirjutan, ei ole Rakvere kohta uut kinokava veel üleval, kuid kindlasti hakkavad alates 24. maist „Nomaadimaad“ näitama nii Apollo kui ka Forum Cinemas ketti kuuluvad kinod.
„Nomaadimaa“ pälvis tänavusel Oscarite jagamisel kolm preemiat: parim film, parim naisnäitleja (Frances McDormand) ja parim režissöör (Chloé Zhao). Preemiaid on linateosele jagunud ka BAFTA-l, kus see sai auhinnad samades kategooriates, lisaks veel operaatoritöö eest (Joshua James Richards). Nii et tegemist on erinevate žüriide poolt kõrgelt hinnatud filmiga. Kindlasti pole see aga sedasorti premeeritu, et kriitikud kiidavad ja rahvale ei meeldi. Meeldib. Väga hea film on. Kas just aasta parim, selle üle võib ju vaielda, aga kindlasti on see film hea.
Tegemist ei ole väljamõeldud looga, selle taga on tõsielusündmused. 2017. aastal avaldas eakatest ränduritest raamatu „Nomadland“ („Nomaadimaa“) Jessica Bruder. Eesti keelde seda seni veel tõlgitud ei ole, kuid kellel tekib pärast filmivaatamist sügavam huvi, siis inglise keeles on võimalik seda raamatut osta näiteks Rahva Raamatu kaudu. Bruder elas koos nomaadikogukonnaga mitu aastat ning kirjutas seega sellest, mida ise vahetult koges ja nägi.
Filmi ja raamatu lood ei kattu üks-ühele. Kuigi linateos põhineb raamatul, on stsenaariumi autoriks Chloé Zhao ja fookused on veidi erinevad. Filmi keskmes on naine nimega Fern (Frances McDormand), raamatu keskmes aga 64-aastane Linda, kes unistab ökokogukonna loomisest.
Filmis on aga peategelaseks 61-aastane Fern, kes on hiljuti leseks jäänud. Kodulinnaks oli tal koos mehega tööstuslinnake, kus toodeti ehitusmaterjale. Pärast kipsitehase sulgemist ja mehe surma ei jää naisel lõpuks midagi üle kui oma vähene vara autosse pakkida ja teele asuda. Kuskile, kust leiaks tööd.
Nomaadimaa loo keskmeks ongi inimesed, kes nomaadidena rändavad sinna, kus parasjagu tööd leida. Vahepeal aga pargivad oma eluks kohandatud kaubikud või autokaravanid ühisesse laagrisse ja on üksteisele toeks.
Mis aga filmi eriliseks teeb, on see, et ainsaks näitlejaks ja väljamõeldud tegelaseks on Fern. Ülejäänud inimesed, keda me ekraanil näeme, ongi need nomaadidena rändajad, keda ka Bruder oma raamatus kirjeldab. Linateoses, tõsi küll, on sündmused siiski veidi teistsugused. Ja muidugi ei ole ülesfilmitud lugu kuskil kohapeal sündinud, nomaadid peavadki näitlema, kuid nad siiski mängivad ja esindavad iseennast. Me näemegi selles filmis kaasaegseid USA nomaade.
Suurem osa filmi tegelastest on elukogenud, kogu elu tööd rabanud, elus räsida saanud. Aga linaloo üldine tonaalsus on hoolimata rusuvatest mälestustest ja ränkadest üleelamistest väga soe. Siit ei leia kisklemisi ja tülisid, mitte mingit räpasust, alkoholismi, kuritegevust ega viha maailma vastu.
Nagu ütleb peategelane vastuseks küsimusele, kas ta on kodutu: olen vaid majatu, mitte kodutu. Ferni küll kutsutakse mitmelgi korral kellegi juurde elama, tal on sõpru, õde, ka tekib üks vanahärra, kes teeb ettepaneku paikseks jääda, kuid teda tõmbab maanteele tagasi.
Film on melanhoolne, seda rõhutab visuaalne tonaalsus ja mõtlik pehme klaverimuusika. On ka muusikalised vahepalad, eakate esituses, palju lõkke ääres jagatud elulugusid. See on film, mis paneb elu üle järele mõtlema. Nomaadid kinolinal ei mõju kuidagi amatöörlikult, nad poevad publikule oma lugudega nahavahele.
Režissöör Chloé Zhao on ka varem töötanud mitte näitlejaks õppinud inimestega ja selle filmi puhul oligi kõige keerulisem pigem see, kuidas professionaalne näitleja nomaadide keskele sujuvalt sulatada. Võtteplatsil võis väidetavalt nii mõnigi kord kuulda kiitust näiteks Lindale ja märkust Francesele, et too „vähem näitleks“. Tuli olla võimalikult loomulik.
See lugu räägib Ameerikast, nähtusest, mis on võimalik vaid selles suures riigis. Kuid tegelaste lood on ometi universaalsed ja kõnetavad ka kauge Eesti kinopublikut. Soovitan filmi kindlasti ära vaadata, sõitke kasvõi teise linna seda vaatama. Väike rännak tagasi koju annab filmielamusele kindlasti oma osa juurde.
Margit Adorf
Frances McDormand, 61-aastase rändur Ferni rollis. Foto: pressimaterjalid
