Menuraamat räägib isaks olemisest
Mõni aeg tagasi andis kolme lapse isa Illimar Pilt välja teose „Mees 4. Kõik on võimalik, mis õpetab elupõletajatele pereelu.
Kaire Kenk
„Ühel sünnipäeval tegin oma lastele karusselli. Lihtsalt keerutasin neid nagu koduski kombeks on. Koheselt oli ülejäänud põnnide seltskond rivistunud järjekorda ning lapsed sellest lihtsast asjast erakordselt elevil. Pärisin, kas nende issid siis kodus keeru-keeru ei tee. Kahjuks sain mõnelt üksikult jaatava vastuse,“ meenutas Illimar Pilt esimest impulssi raamatu alustamise suunas.
„Küsisin, miks siis ei keerutata ning tüüpilised vastused olid „Ei tea“, „Issi on kogu aeg väsinud“, „Issi on telefonis“. Kurvastasin lapsi kuulates ja taipasin, et minu missioon on isasid inspireerida rohkem aega veetma oma lastega,“ jätkas menuraamatu autor.
„Raamatu kirjutamiseks sain rohkelt materjali omaenese vanadest blogipostitustest. Oma mälestustest. Aga üldiselt valmis raamat ikka nii, et istusin maha ja hakkasin lihtsalt kirjutama. See on väga tore tegevus. Soovitaksin iga inimesel läbi mõelda, mis võiks kirjas olla tema elulooraamatus,“ kõneles Illimar.
Nii saigi kokku „pöörane mehekssaamise seiklus“, nagu Illimar ise ütleb. „Kutsun lugejad kaasa küladiskole, lennujaama peldikusse ja sünnituspalatisse. Käime kindlasti ära ka võõraste voodilinade vahel. Saate olla tunnistajaks sellele, kuidas potentsiaalsest külajoodikust arenes isadust fännav pühendunud superpaps,“ muigas kolme tütre isa.
„Loodan väga, et mu raamat ei lähe tühja kohta, sest ka mina olen ju kuskilt alustanud. Ei ole ühelegi mehele antud sündides kaasa õpikut, kuidas olla just oma lastele hea isa. Isa, kes oskab teha kurja häält kui vaja, aga samas olla mängupartner. Isa, kes on olemas, kui lapsel teda vaja,“ jätkas Illimar.
Ta nentis, et eks enamus kogemusi saadakse kaasa anda isadelt ja nende käitumismallidest. „Väga lahe on rääkida omavanuste inimestega, keda on kasvatanud superpapsid. Käidi koos kalal, ehitati onne, mürgeldati nii, et higi lahmas. Paraku on neid käputäis. Rohkem on neid jutte, kus isa pani tina või oli üsna karmi käega. Koos mängimist või toimetamisi tuli loetud korrad ette. Sel ajal oli vähe teine kasvatuskultuur lihtsalt,“ tõdes Illimar.
„Oleksin lapsena kindlasti tahtnud koos isaga rohkem tegutseda. Õnneks teeb mul paps nüüd lastelastega järeleaitamistunde ja on supervanaisa,“ rõõmustas Illimar.
Ka nentis Illimar Pilt, et hea naine on heaks isaks kasvamisel üsna tähtsal kohal. „Mul on olnud õnne kohata oma eluteel naist, tänu kellele tahan olla mees, armastav elukaaslane ja super paps,“ kinnitas ta, lisades, et enne oma kaasaga kohtumist elas ta märksa teistsugust elu.
„Rahumeelse perepapa musternäidise asemel käis pidu 24/7. Kevadel, kui muru rohelisemaks muutus, hakkas pihta üks igapäevane grill ja chill. Seda kuni sügiseni. Nädala sees tegin tööd, et teenistus nädalavahetusel huugama panna. Ma olin selline seltskonnahing ja valmis igasugust pulli tegema,“ meenutas teose autor.
Illimar nentis, et nii mõnigi „kaaspõletaja“ on tema elust kadunud, sest nemad jäid enda rattasse kinni. „Kuid nende sõprade tuumik, kes ilmusid minu ellu kahekümnendate alguses, on jäänud. Ja see meestepunt muutub ainult tugevamaks. Just tänu ühiselt läbielatud sündmustele ja enam-vähem samal ajal saadud lastele. Kaasaga tuli mulle kaasa terve hunnik uusi huvitavaid hipidest sõpru. Näiteks Tom Valsberg on minu elule oma positiivset mõju avaldanud. Soovitan visata pilk peale ta viimasele raamatule „Eluterve pohhuist. Näpunäiteid stressivabaks eluks“,“ ütles Illimar.
Kaasa Katuga tuttavaks saamise hetkeks olid need hullumeelsed peod Illimari jaoks ammendunud. „Kõik need peod, tegevused ja jutud kippusid korduma. See pani mindki igatsema muutuste järele. Peale selle oli jätnud ebatervislik elustiil oma jälje 20 lisakilo ja depressiooni näol. Oli aeg keerata elus uus lehekülg. Täitsa lõpp, kui tänulik ma Katule olen, et ta just õigel ajal, õiges kohas mu ellu ilmus,“ jätkas ta.
Illimar usub, et inimesed on võimelised muutuma, kuid nad peavad seda ise tõesti tahtma. „Kedagi teist vägisi muuta ei ole võimalik. Sulle võib pealtnäha tunduda, et oled saavutanud temas muutuse, aga seesmiselt jääb ta ikka selleks, kes ta tegelikult on. Kuid sa saad teisi kaasa aidata muutuste teel,“ arutles vastne kirjanik.
„Ma panin kirja oma loo, sest tahan näidata, et ma ei ole olnud see pühendunud lapsevanem, kes ma olen täna. Ma olin täiesti tavaline jorss. Me ei saa inimesi muuta, kui nad seda ise päriselt ei soovi, kuid me saame neid suunata ja sellel teel toeks olla,“ lisas ta.
„Ma tunnen ise ka, et olen äge paps, kes naudib lastega koos kasvamist. Kindlasti on mul veel kuhjaga arenguruumi. Näiteks vahel pingelisel päeval suudavad põnnid sihikindla jauramisega ikka kupli korralikult sõitma ajada. Vot siis tuleb papa Piltsbergi (Illimari blogija nimi – toim) seest kõue kõminat. Pärast muidugi kahetsen, et oleks võinud noot madalamalt selle asja ära lahendada,“ lausus mees lõpetuseks.
Illimar Pilti ajendas raamatut kirjutama soov inspireerida isasid oma lastega rohkem aega koos veetma. Foto: erakogu
