„Menüü“ – hõrk ja hurmav õuduskomöödia
Sel nädalal jõuab kinodesse tõepoolest omanäoline film, mis on ühtaegu justkui nišitoode, kuuludes õuduskomöödia kategooriasse, kuid samal ajal on sellel suur šanss saada laiema publiku soosing, sest tegemist on õnnestunud filmiga, mis pakub maitseelamust nii nõudlikule kui lihtsamale maitsele.
Margit Adorf
Pean tunnistama, et asusin seda linateost vaatama pigem madalate ootustega, arvasin, et tegu on järjekordse keskpärase kokafilmiga, kus leiduvad ehk mõned toredad toidukaadrid, aga ei enamat. Panin täiega mööda! Film on absoluutselt vaimustav ja mida kaugemale lugu jõudis, seda enam hakkas see mulle meeldima. Lugu pakub väikeseid üllatusi ja uusi maitsenüansse lõpuni välja. Tummine, vürtsikas, mitmekihiline.
Peaosades näeme vanameister Ralph Fiennest hullunud peakoka Chef Slowiki rollis, talle sekundeerib eskort-tüdrukut Margotit mängiv noor staar Anya Taylor-Joy. Särava rolli kõrvalosas teevad teenindaja Elsa rollis olev Hong Chau ja gurmaan Tylerit kehastav Nicholas Hoult. Seltskond on kirju, õhus on eksklusiivsust, elitaarsust ja samas sügavat maalähedust. Lugu on hõrk, me tõepoolest saame näha suurepäraseid toidukaadreid. Samas on lugu ka robustne, sest peene pealiskihi all on peidus tüüpiline maniakifilm à la „Saag“.
Siiski, seni peamiselt teleseriaalide režissöörina leiba teeninud Mark Mylod serveerib meile rahuldustpakkuva ja meelitäitva peenekoelise õudusfilmi. Poleks tõesti temalt oodanud nii meeldivat üllatust ja seda suurem rõõm on mul lugejatele seda filmi soovitada – ärge jätke vahele, minge vaatama! See pole mingi niisugune splätter (sihilikult vägivalla kujutamisele keskenduv žanr – toim) nagu „Saag“, verd küll korraks pritsib, aga õige pisut ja võigaste kaadrite vaatajate ette toomine ei ole selles filmis eesmärk omaette. Mõndades stseenides on see lihtsalt möödapääsmatu.
Stsenaariumi autoreiks on Seth Reiss ja Will Tracy, tiim sai kokku teleseriaali Succession tegemisel (sarja võib samuti soovitada), nii Reiss kui Tracy on mõlemad ka näitlemist proovinud, aga olnud ka tegevad produtsentide ja telerežissööridena. Seth Reiss on pikka aega stsenaristina kätt proovinud sarjade ja lühifilmidega, see on tema esimene täispika filmi stsenaarium. Tuleb tunnistada, et minu meelest on see väga hea, et sarjakirjanik on filmi tegemas, see vast seletabki seda, et siin filmis kogu aeg midagi juhtub, iga stseen on üllatus, uus pööre, edasiminek. Nii peabki, see hoiab vaataja loo kütkes.
Loo idee on aga pärit Will Tracylt, kes käis turistina Norras ning seal viibides einestas pisisaarel asuvas restoranis, kus talle pakkus suure elamuse asjaolu, et enne saarelt minema ei pääsenudki, kui mitmekäiguline õhtusöök läbi. Niisiis, filmi seltskond ongi teel elitaarsesse restorani, kuhu viib lühike paadisõit.
Kui kedagi huvitab inspiratsiooniallikaks olnud restoran, siis selleks on Cornelius Sjømatrestaurant Bergenis. Toitlustuskoht asub saarel, kuhu viib veetransport – sõit kestab 25 minutit ning pakutakse viiekäigulist õhtusööki, mis maksab ühe inimese kohta 1400–1800 NOKi ehk 135–175 eurot. Tegemist on mereandide restoraniga.
Filmis on koht peenem kui päriselus ja pakutakse igasugu hõrgutisi, mis kõik saarel kohapeal valmistatakse. Restoran on seal töötanud juba mitmeid aastaid ning üle elanud ka raske koroonaaja. Seega tegemist ei ole sellelaadse filmiga, kus psühhopaat spetsiaalselt kogubki ohvreid ja ehitab nende jaoks peene tapamaja – ei, kõik on seni kenasti toiminud. Siinne lugu räägib sellest, kuidas ühel päeval kuidagi märkamatul on peategelane hulluks läinud, piisk piisa järel on ta endasse kannatusi kogunud, kuni lõpuks…
Seda kõike väljendatakse ka sõnaliselt, mis on meeldiv. Ridade vahele ja publikule märkamiseks jääb samuti paljutki, kuid mulle meeldib selle linateose puhul, et suur osa tegelaste taustast serveeritakse siiski otse kätte. Miski ei jää liiga mitmetähenduslikuks või arusaamatuks, nii et vaene vaataja peaks sündmustele ise tähendusi juurde mõtlema. Küll aga on vaatajal siiski avastamisrõõmu, väikseid vihjeid läbi filmi, päris läbinämmutatud asi ei ole.
Kokad ja teenindajad elavad sealsamas saarel nagu mõni ususekt ja olgem ausad – korralikult töötav restoraniköök ongi ju veidike nagu ususekti minimudel või sõjaväeüksus, kus kõik löövad gurule või kindralile ehk siis peakokale kulpi ja täidavad vastuvaidlemata käsku. Ma ei hakka filmi sisu pikemalt ümber jutustama ega ütle ka seda, kas või kes sureb, kuidas see juhtub ja kas või kes ellu jääb.
See on hea film, minge vaadake – nauditavad näitlejatööd, ilus operaatoritöö, kaunid toidud ja interjöörid, mõnus lugu. Nalja visatakse ka filmitööstuse üle ja leidub universaalseid lausepärleid, mis siiski ei mõju klišeena. Kõik kokku mõjub värskendavalt ja meelierutavalt. Kiidan ja kummardan.
