Miniloomaaia saatus on peremehe tervise pärast ohus
Aasta tagasi tabas Marek Riimat, kes Rahklas Liivamäe talus miniloomaeda peab, kuri haigus. Mitu ebaõnnestunud operatsiooni surusid tegusa loomapidaja ratstooli. Õnnetused tulevad ikka mitmekaupa ja mees on sunnitud rõõmu pakkuva harrastusega koomale tõmbama, sest abi on raske leida.
Piret Saul-Gorodilov
Miski ei ennustanud, et kõik lagunema hakkab ja Marek Riima tulevikuplaanide hulka kuulus koguni konverentsimaja ehitamine, milles huvilised saaksid pidada sünnipäevi ja lastepidusid. „Isegi materjalid olid valmis ja seal nad seisavad,“ ohkas mees.
Kui tema parem jalg hakkas aasta tagasi reetlikult tudisema ja nõrkusemärke avaldama, siis tuvastati Mareki seljaajus kaks tsüsti. 25. jaanuaril tehti Tartus operatsioon ja kuue päeva pärast tundus talle, et võiks lausa tantsid. „Siis hakkasid jalad alt ära kaduma,“ meenutas ta sündmuste käiku. Mees tajus, et kõik pole korras, aga haiglas korrati iga päev: „Ootame, vaatame, jälgime.“ Sõnad ei aidanud, sest jalad jäid juba haiglas järjest nõrgemaks, nii et Marek ei suutnud isegi füsioteraapiat kaasa teha.
11. veebruaril saadeti ta haigla uksest välja rulaatori abil, aga kümme päeva hiljem oli mees Tartus tagasi. Leiti, et selga on tekkinud veretsüst. Kui enne operatsiooni suutis Marek Riima veel seinte najal liikudes ise dušši all ära käia, siis 2,5 tundi hiljem, narkoosist ärgates, oli kogu alakeha halvatud.
Sellega operatsioonidejada paraku ei piirdunud. Nädal hiljem tundis Marek peas talumatut survet ja läbivaatusel selgus, et haava hakkas kogunema vedelik, mis tekitas rõhumise tunde peas. Kolmanda operatsiooniga püüti viga parandada ja öeldi, et nüüd õmblesime tugevama niidiga ja panime liimi ka vahel.
„Huvitav, kuidas nad siis enne selle haava kinni õmblesid,“ arutles Marek, kes leiab, et vale ravi tõttu on tal pool elu untsus. Mees saab kevadel 47-aastaseks ja sellises vanuses minnakse ikka plaanidega edasi. Eriti puudutab see kümmekond aastat arendatud miniloomaaeda.
„Hiilgehetkel oli oma 400 looma-lindu,“ rääkis Marek, kes erilise hasardiga soetas igasuguseid rebaseid. „Korsakid ehk stepirebased, polaar-rebane, puhast verd hõberebased, sinirebased ja nende erinevad vormid,“ loetles ta. Mees arvutist reinuvaderite pilte, mille juurde selgitas, kes neist on punase vormiga hõberebane ja loomulikult meenutas ikka veel kibestunult oma plehkul pistnud marble vormiga erilist hõberebast, kelle metsloomaühing kinni püüdis ja keeldus talle tagastama.
Aasta on piisavalt pikk aeg, et arengu asemel algab hääbumine. Mehejõu puudumine nii suures majapidamises hakkas endast kohe tunda andma. Juba eelnevalt töödega ülekoormatud perenaise Taimi Susi jaoks muutus olukord hoopis väljakannatamatuks, kui tuli hakata lisaks veel ratastooli aheldatud ja pooleldi halvatud mehe eest hoolitsema.
Möödunud aasta lõpus lahkus ta talust, et asuda omaette elama. Taimi rääkis, et miniloomaia kõrvalt polnud mitu aastat võimalik teise töö peal käia ja nüüd tuleb jälle eluga järjepeale saada. Taimi meenutas, et loomaaeda kunagi plaanis ei olnud ja soetatud sai lihtsalt kolm küülikut ja neliteist kana. Sellest, et ühel päeval sirutavad tema poole koonusid sellised loomad nagu ninakaru ja pesukaru või et toita tuleb lisaks tavapärastele kodulindudele kakkusid, jaanalinde, emusid ja nandusid, ei osanud naine undki näha.
Marek Riima sõltub praegu suurel määral kodushooldajast, kelle ta pika otsimise peale leidis. Kõrvalist abi vajab ta juba varahommikul riietumisel, voodist ratastooli saamisel ja hügieenitoimingutes. Samal ajal kui hooldaja Marekut tubastes toimetustes ja ahju kütmisel aitab, toimetavad loomadega kaks vabatahtlikku talitajat.
Lõunaks on loomadele esimene tiir peale tehtud ja talitajad arutavad Marekuga köögis sooja kohvitassi taga, mis on kõige pakilisemad tegemised ja kuidas vajaliku sööda ja laudasaadustega asjad joonel hoida.
„Mune ma enam naljalt inkubaatorisse hauduma ei pane,“ ütles Marek nukralt ja lisas, „ega loomapidamine pole odav lõbu. Mida haruldasem ta on, seda kallim pidada.“
Suuremad meestetööd on tegemata ja nukralt vaatas mees aknast välja – vihm sulatas järjest pooleli jäänud projekte lume alt välja ja sügisel jäi hoov harjumatult rääma.
„Sügisel kuulutasime küll talgupäeva välja. Tegime kõik jaanalinnumuna omleti ja supi valmis, et pakkuda. Aga ainult paar inimest tuligi kohale,“ kurtis ta ja loodab väga, et leidub rohkem inimesi, kes oleks nõus tema loomatalitajatele appi tulema, sest ka nemad vajavad vabu päevi.
Marek püüab ratastoolis istudes vähemalt kätele tegevust leida. „Teen kõike, mida saan teha ja millele ratastooliga ligi pääseb,“ rääkis ta ja näitas arvutist hulgaliselt pilte ja videosid. Mõne looma kasvulugu on pildijadana näha. Armsad ja naljakad, südantsoojendavad ja nukraks tegevad meenutused Liivamäe miniloomaia parematest päevadest.
„Tegelikult on igal loomal oma nägu, isegi oma jaanalinnul teed näo järgi vahet,“ kinnitas ta ja näitas pehme vooderdusega stepirebaste kuuti, mida teismeeas poeg Kevin aitas ehitada. „Loomadel peab hea olema,“ kommenteeris ta pilti. Mees muretseb miniloomaaia tuleviku pärast. Abikäsi on väga-väga vaja.
