Minu unustamatu praktikareis Prantsusmaale

Kuidas kõik alguse sai? Ühel tavalisel koolipäeval, kui klassijuhatajale puudumistõendeid viisin, sattusin kokku meie kooli projektijuhiga. Selgus, et on viimane aeg registreerida Prantsusmaale praktikale. Umbes kaks nädalat hiljem sain teada, et olen sobiv kandidaat, ja olin selle üle väga rõõmus. Juba paari tunni pärast teadis pool Kundat, et sel ajal, kui nemad siin Eestis sügistuultes külmetavad, naudin mina Prantsusmaal päikest.

Joonas Roots, Rakvere Ametikooli keevitajaeriala õpilane

Enne minekut toimusid keele- ja infotunnid. Selgus, et ma ei lähe Prantsusmaale üksinda, vaid koos kahe tüdrukuga ehitusviimistleja erialalt. See vähendas hirmu.

Reis võis alata

Ma ei olnud mitte kunagi varem lennukiga lennanud. Tegin oma elu esimese kontrolli väravate vahel. Õnneks ei hakanud midagi piiksuma, sest olin „puhas poiss“. Kui istusin juba lennukis, siis ma tõesti värisesin ärevusest.

Startides oli minu ainus mure see, kuidas kõrvad lukust lahti saada.

Ilmaolude tõttu jõudsime Frankfurti oodatust hiljem ja pidime järgmisele lennule kiirustama. Õnnestus, ja peagi maandusime Lyonis.

Ootasime oma pagasit ning saime aru, et seda ei tulegi. Õnneks oli pagas kindlustatud ja oli vaja ainult mõned paberid täita oma elukoha kohta, kuhu pagas hiljem järele tuuakse. Meie elukoht oli Lõuna-Prantsusmaal Cresti linnas ja ükskõik mis suunas vaadata, paistsid ainult Alpid.

Olime kodus õppinud veidi prantsuse keelt, kuid nüüd saime aru, et oskame öelda ainult „tere“, „head aega“ ning „kuidas läheb“.

Hakkaski praktika pihta

Järgmisel hommikul avastasime köögist oma kohvrid!

Päeval tutvustati meile linna ja kooli, kus praktika toimuma hakkab. Esimene koolipäev oli väga huvitav. Mind pandi jootmisklassi. Kui Eestis kasutatakse jootmise asemel tavaliselt TIGkeevitust, siis Prantsusmaal on jootmine väga levinud. Kõik vihmaveerennid jms joodetakse kokku, lisaks ka väiksemad korstnad.

Eestis kasutatakse tavalisest mustast metallist lehtmaterjali, mis hiljem üle tsingitakse, aga seal kasutavad nad ainult tsingist materjale. Eestis olin tinutuskolbi käes hoidnud võib-olla ehk 10 minutit, aga seal möödus terve kaheksatunnine tööpäev koos tinutuskolviga.

Prantsuse koolisüsteem on ka teistsugune: õpilased käivad nädal aega koolis teooriatundides ning kolm nädalat ettevõttes praktikal. Ettevõttega on sõlmitud tööleping ja ettevõte maksab õpilastele selle eest palka. Aga et õpilased oleks motiveeritud koolis käima, siis iga puudumine või iga puudulik hinne võtab teatud osa palgast maha.

Kui õpetad, siis õpid

Kõik, mis ma Prantsusmaal tegin, oli minu jaoks väga huvitav, sest puutusin enamjaolt kokku tegevustega, milleks Eestis pole võimalust olnud. Omalt poolt õpetasin prantslastele elektroodidega keevitamist.

Suhtlemine nii koolis kui ka töö juures oli minu jaoks väga raske, sest neil ei ole õppekavas inglise keele tunde. Ja mina teadsin ainult paari sõna prantsuse keeles.

Peaaegu kogu suhtlus käis kas miimika või zhestide abil või siis paberi peal (numbrid, joonised jms).

Õnneks ei vajanud ma palju abi. Õppisin koolipraktikal peale jootmise gaasikeevitust ning ka keevitamist MIG- aparaadiga. Juhendaja oli minu tegevusega väga rahul ja lausus sõnad, mida on raske unustada: „We are very happy for your work. You did the main thing about the practice – you improved yourself!“

Arendasin ennast selle praktika käigus ja see on peamine.

Koolipraktikaga ühel pool, läksin tööle ettevõttesse nimega Fustier, mis on väike on perefirma. Käisime umbes 150 km kaugusel asuval raudteesillal remonttöid tegemas. Töötasime väga kõrgel sillal, ümberringi mäed ja all paistmas jõgi.

Kõhe tunne oli, õnneks ei tulnud ühtegi rongi. Ja firmaboss pakkus mulle võimalust minna peale kooli lõppu nende juurde tööle.

Veidi ka muust elust

Mina läksin Prantsusmaale sooviga palju näha ja nautida ning nii mõnigi kord jalutasin üksinda, sõitsin rattaga või käisin kalal. Raiskasin kalalkäigu peale päris suure summa raha ja kuigi ma kala ei saanud, oli asi seda väärt.

Jõgi, kus ma kala püüdsin, oli niivõrd puhta veega, et silla pealt võis näha, kuidas 5kilosed kalad ujusid.

Rattaga tegin pea 10kilomeetrise ringi ümber linna. Loodus oli seal tõesti superilus – mäed ümberringi, päike paistis.

Sain proovida ka väga paljusi erinevaid toite, mida Eestis ei sööda. Kõige eriskummalisem asi eestlaste jaoks, mida mina sõin, on kindlasti konnakoivad ja need olid tõesti imemaitsvad. Lisaks sain süüa ka mereande: krevette, karpe ning ka need olid ülimaitsvad.

Ja need prantslased! Isegi kui me nendest hästi aru ei saanud, siis nende rõõmus olek võlus meid ikkagi.

Enne välispraktikale minekut oli hirm, et mul tekib Prantsusmaal koduigatsus, kuid seda ei juhtunud. Küll aga on mul nüüd, kodus tagasi olles, tekkinud Prantsusmaa-igatsus ning plaanin raha koguda, et sinna tagasi minna.

Soovitan kõigile, kel selline võimalus tuleb – haarake sellest kinni! See on elukogemus, mida te ei unusta iial. Võõras kultuur, võõrad inimesed ja loodus – need muutsid terve selle reisi unustamatuks. Aitäh kõigile, kes on kõige selle taga, et minul selline võimalus avanes.

Loo autor praktikatunnis. Fotod: erakogu

Töö kõrgel raudteesillal oli omaette elamus.