Mõnikord on hea osad asjad sahtlisse jätta
Sel nädalal jõuab kinodesse vanameister Francis Ford Coppola eluunistus teha suurt kunsti. Kindlat soovitust või hoiatust selle filmi kohta ei saa anda, kuid mõned muljed eellinastuselt võin jagada.
Margit Adorf
„Megalopolis“ ei ole isiklikult minu maitsele film, kuid ma mõistan, et sellel võib olla oma kindel nišš. Küllap meie teatritandem Semper-Ojasoo on seda filmi vaadates kadedusest rohelised, sest see on nii mastaapne, teatraalne, antiik-kaasaegne ja tsitaatne (meelega sõnamäng), et seda on raske üle trumbata. Kellele meeldib kontseptuaalne teater ja kunst, neile peaks film vägagi meeldima.
Mis on kontseptuaalsus? Kunstis tähendab see seda, et on mingi idee ja siis esitatakse seda ideed, mingit kunstiteost sageli õieti ei sünnigi, keskendutakse idee esitamisele. Näiteks sitajunn purgis on kontseptuaalne kunst. Eesti teatris viljeles kontseptuaalsust enim teater NO99. Filmimaailmas on enim kontseptuaalseid teoseid loonud näiteks Lars von Trier ja noorematest näiteks Gaspar Noé. Eesti filminduses võib esile tõsta osasid töid režissöör Veiko Õunpuu ja Rainer Sarneti loomingus, Sulev Keedusel on aga sellist kontseptuaalset loomingut ehk ka seisundifilmiks nimetatuid rohkem. Need on mõned suunised, mille abil võib orienteeruda, kas Francis Ford Coppola uus film võiks teile vaatamiseks sobida või leiate, et see on jube jampsimine ja puhas pahn. Väga võimalik, et olete täielikus vaimustuses ja vaatate filmi mitu korda ning põlastate neid, kes sellist kunsti hinnata ei oska.
Eellinastusel igal juhul oli inimesi, kes ei pidanud lõpuni vastu ja lahkusid poole pealt saalist, ilmselt neil hakkas lihtsalt igav, sest midagi väljakannatamatult eksperimentaalselt ebameeldivat või täiesti arusaamatult abstraktset ekraanil ei toimu, küll aga on kogu teos nagu mingi veider kultuurilifrankenstein ehk tsitaadimonstrum, mille vahele on veidike mingit lägast liimi plätserdatud, et laipadest loodu koos püsiks. Seal on kõike, Matrixist Petrarcani, Shakespeare’i monolooge, Marcus Aureliuse otseseid tsitaate, poliitikute kõnesid, filosoofide mõtteteri, lõpuks jõuab ekraanile ka Hitler ise (arhiivikaader). Mingil põhjusel on sinna topitud ka Nõukogude liidu kosmosejaam, mis muidugi ühel hetkel täiesti kontekstiväliselt alla kukub. Lisaks lõputult visuaalseid tsitaate filmiajaloo erinevatest filmidest, aga ka popkultuurist, näiteks ilmne viide Britney Spearsile.
See kõik kokku on tohutu väsitav monstrum, milles on küll ka helgeid hetki, aga kokkuvõttes on stsenaarium nõrk ja selle tudisev raamlugu ei suuda aastatuhandete jooksul loodud rammusat kultuuripekki püsti hoida. Omaette sport võiks olla see, kes kui palju tsitaate või viiteid ära tunneb. Olgu öeldud, et tsitaate peaks leidma vähemalt 43.
Ma räägin veel mõnest nõrgast aspektist, enne kui lõpetan veidikese kiitusega. Filmis astub üles Dustin Hoffmann, kellele on antud täiesti mõttetu roll, mis mõjub pigem tema talendi ja elutöö mõnitamisena. Paar lauset ta saab seal öelda ka, aga sama asja oleks võinud ära teha mingi suvaline külateatri näitleja. See tegelaskuju on nii ebaoluline, et selle võiks vabalt ka täiesti filmist välja jätta. Naispeaosalised on nõrgad, eriti kehvakene on Nathalie Emmanuel Julia Cicero rollis. Seni kuni ta suu kinni hoiab, on veel enamvähem, aga nii kui sõnaline osa tuleb, siis ta on kohati lausa piinlikult halb. Mõne üksiku stseeni kannab välja. Näitlejatar Aubrey Plaza tädi Wow rollis on võrreldes Emmanueliga palju parem, temal viskab enamasti hea töö sekka mõne kesise stseeni, kokkuvõttes on ta ebaühtlane. Lõpus tema surmastseen on lihtsalt naeruväärne, aga kriitikanool ei lähe enam näitleja pihta, vaid on pigem režissööri enda tönts lahendus.
Kõige nõrgemaks filmi juures on lugu ise. Coppola alustas selle filmi stsenaariumi kirjutamist 1982. aastal ehk 42 aastat tagasi. Esimeseks märkeks stsenaariumikaustas oli keskse ideena kirja pandud „Energia Kunst Surm Uuestisünd“ ja lisamärkusena „Ajad, maailm hävingu ja uuestisünni lävel“. Aastate vältel on Coppola jõudnud stsenaariumit vähemalt 300 (kolmsada) korda ümber kirjutada ja 2000ndate alguses üritas ta filmi lõpuks looma hakata, meelitades sellesse mängima Robert De Nirot, Paul Newmani, Leonardo DiCapriot, Uma Thurmanit, James Gandolfini ja Russell Crowe’i. Mitte keegi mainitutest selles filmis ei mängi.
Kui Coppola sai 80-aastaseks (praegu on ta 85), siis ta lõpuks otsustas, et aitab jamast, müüs maha osa oma veinitööstusest ja investeeris filmisse 120 miljonit dollarit. Avanädalavahetuse kassaks prognoositakse sellele 5 miljonit dollarit, mis on väga väike summa, arvestades suurt eelarvet. Loo sisuks on antiikmodernsesse kesta rüütatud võimuvõitluse lugu kirjandusklassikast tuntud tragöödiate võtmes. Eriti ei kõneta ega lähe korda.
Nüüd plussidest: meespeaosaliste seas on tugev duo. Väga hea rolli teeb Adam Driver utoopilise linna peaarhitekt Cesar Catilinana, tema rollisoorituse kohta võib öelda, et ta on oma karakteri peremees algusest lõpuni ja tema õlul film üldse koos püsibki. Tal on väga tugevaid stseene ja ta on läbivalt oma rollis suurepärane. Teine hea rolliesitus on Shia LaBeoufilt, kes mängib Cesari sugulast Clodio Pulcherit, kes on androgüünne võimujanune mässaja, sest perekond ei paku talle tema arvates väärilist tähelepanu nii et ta lõpuks võtab selle ise (ja leiab oma traagilise lõpu). Tema tegelaskuju on väga värvikas ja ka LaBeouf on täiesti omaette aplausi väärt. Super töö.
Märkimisväärselt kaunis on selles filmis nii kunstnikutöö kui ka kostüümikunstniku töö – siin on palju lopsakalt külluslikke interjööre ja silmatorkavalt peent ja hea maitsega teostatud rätsepatööd. Kui film ise on ülevoolavalt rokokoolik, siis kostüümid jäävad küll pigem minimalistlikeks, kuid siin on võlu detailides. Tikitud reväärid, omanäolised kraed, õhuline kihilisus, palju sametit, siidi ja brokaati. Kui filmi sisu parasjagu erilist pinget ei paku, siis moekunsti huvilistele on siin vaatamiseks küll ja kuhjaga hea tunnetusega tehtud rõivaid.
Kriitikud jagunevad selle filmi hindamisel kahte leeri, on kiitjaid ja on laitjaid. Kokkuvõttes on hinnang sellele statistiline keskmine, kuid võib arvata, et keskmiseks seda filmi eraldi võttes ei peeta, see on sedalaadi teos, mida kas armastad või jälestad. Kui eelistate tõsist teatraalsust, siis ilmselt armastate. See film ei ole mingi komejant, kuigi see on mosaiikselt kokku klopsitud erinevatest kildudest, on seda kõike tehtud ülima pühendumuse ja tõsidusega. See ei ole mingi kerge meelelahutus. Nüüd te siis teate ja hinnake ise, kas minna kinno või mitte. Suurel ekraanil tuleb autori pingutus siiski palju paremini esile, nii et kui on soov seda ilmaimet oma silmaga näha, siis see on pigem kinos vaatamise film.
