Motopolitseiniku tööpõllul on jätkuvalt kiiruseületajad
Kuumad ilmad panevad proovile teede kvaliteedi, mistõttu pindamistööd ja kiirusepiirangud on vältimatud. Paljud juhid aga ei hooli liiklusmärkidest ega tasasest sõidust ning kivirahe saatel vuhisetakse teedel, pannes teised sõidukid ohtu. Kiiruseületajaid on maanteedel korrale kutsumas motopolitseinik.
Mari Mölder
Rakvere politseijaoskonna motopolitseinik Toomas Kivilo teeb suvisel hooajal mootorrattal liiklusjärelevalvet. Oma igapäevases töös puutub ta sageli kokku liiklusrikkujatega ja kuuleb erinevaid väljamõeldud lugusid, miks seadust eirati. Väga palju satub tema kiirusemõõtja ette just kiiruseületajaid.
Piirangud lähtuvad halbade juhtide võimetest
Toomas Kivilo sõnul käituvad juhid maanteel, kus on lubatud sõita 90 km/h, korralikult ja sel aastal pole tema kiirusemõõtja ühtegi suuremat kiiruseületamist fikseerinud. „Tõsine probleem on piirangualades ja ajutistes piirangualades, kus on värskelt pinnatud teed. Miskipärast arvavad juhid, et 30 km/h on justkui soovituslik kiirus. Suurema kiiruse juures hakkab ju killustik lendama ja lõhub autoklaasid,” rääkis Kivilo. Lisaks muutub lahtisel killustikul suurel kiirusel sõites auto juhitavus ja teel püsimine on sarnane libedaga sõitmisel.
Kivilo sõnul kuuleb ta igasuguseid põhjendusi, mida tabatud kiiruseületajad räägivad või välja mõtlevad. Näiteks vabandasid ühel päeval juhid end välja sellega, et nägid ainult 70 km/h liiklusmärki. Motopolitseinik kontrollis lausa üle, millest siis need vabandused tulevad. „Selgus, et märgid oli korrektselt paigaldatud – 70, 50, 30, nii nagu peab. Kuid inimloomuses on see, et inimene selekteerib enda jaoks sobiva info ja takerdub sellesse, nii nagu 70 km/h liiklusmärgi puhul,” põhjendas rikkumisi Kivilo. Veel tõi ta näite, kuidas juhid kinnitasid, et nägid piirangumärki, kuid kõik rikkusid teadlikult seadust.
Liigeldes piirangualades, hakkabki silma, et osa juhte mitte ei „näpista” kiirust juurde, vaid sõidavadki pea kaks korda suurema ehk tavakiirusega. Kivilo selgitas, et piirkiiruse märgid pannakse varuga välja. „90 km/h alas sõidetakse viisakalt, kuid pindamistööde alas mõistus nagu tõrguks vastu võtmast, et peab aeglaselt sõitma. Üldiselt on ju piirangualad ositi ja mitte väga pikkade lõikudena. Pealegi, mis viga on autoga seda teelõiku läbida – autos on kliimaseade ja muusika mängib, pole hullu midagi. Raske on mootorratturitel, kes madalal kiirusel peavad sõitma. Võib tekkida oht, et mõni kivi jääb keti vahele ja lõhub masina ära,” ütles Kivilo.
Kõige suurem probleem liikluses on inimeste tähelepanuvõimega. „Kui kõigil oleksid nii head refleksid kui rallisõitjatel ja sõidumasinad head, siis võikski Eestimaa teedel suuremad kiirused lubatud olla. Kiirusepiirangud liikluses on paika pandud, arvestades halva tähelepanuvõimega juhte, kes sageli liiklusõnnetusi põhjustavadki. Palaval ajal muutuvad juhid loiuks, keskendumine hajub, mõeldakse suvitamisest ja kuidas kiiremini veekogu äärde jõuda,” avaldas Kivilo oma arvamust.
Ajavõit on minimaalne
Paraku on nii, et liikluses peavad autojuhid liiklusõnnetuste vältimiseks olema tähelepanelikud ja hoolikad. Suurel kiirusel kruusateel tuhinal liikudes võib rikkuda kaasliiklejate auto. Arusaadav on, et kui seljataga on pikk reis, siis kibeletakse tagasi koju. Aga pole mõtet kiirustada, sest tegelikult on ajavõit minimaalne. Kokkupuutel politseiga „raiskad” võidetud aja ja pead trahviga toetama riigi rahakotti.
