Muinasjutt suureks kasvamisest
Kinod on taas avatud ja alustuseks võiks soovitada (või ka hoiatada) sellist filmi nagu „Kadunud prints“.
Margit Adorf
See on prantsuse film ning siit tuleb ka kas soovitus või hoiatus. Prantsuse filmid on alati sellised… kuidagi prantslaslikud. Mis tähendab, et seda tuleks vaatama minna vastava eelhäälestusega. Teid ei oota nii tempokas lugu ja nii pöörased seiklused nagu Hollywoodi toodangu puhul, kindlasti on mängus armastus ja kindlasti on kogu film palju teatraalsemas kastmes kui peaaegu kõik mitte-prantsuse filmid. Nii ka seekord.
Kui teile on meeltmööda prantsuse kino, siis minge kindlasti. Siiski, üks hoiatus veel, see on pigem täiskasvanute muinasjutt. Lastel võib igav hakata ja ega väiksemad ei jõua ka veel tiitreid nii kiiresti lugeda. Eeskätt aga on film suunatud täiskasvanud lapsevanemaile, kelle võsuke hakkab jõudma murdeikka. Puberteediealisi see film vaevalt et kõnetab, nemad ilmselt vaatavad, et tobe värk.
Lugu on selline, et ühes linnas elab leskmees, kes kasvatab üksinda tütart. Alguses on tüdruk väike, isa jutustab talle igal õhtul muinaslugu ja samal ajal elustuvad kuskil paralleelses muinasjutumaailmas need tegelased, kellest isa jutustab. Printsess, prints, head ja pahad, nagu muinasjutus ikka. Siis aga on tüdruk juba suuremaks kasvanud ja teatab, et ta ei soovi enam õhtujuttu. See vallandab kaose nii isa emotsioonides kui ka paralleelmaailma muinasjutuprintsi elukorralduses.
Loo muudab omanäoliseks see, et eelkõige keskendutakse lapse kasvuraskuste puhul just isa emotsioonidele ning seda peamiselt läbi muinasjutuprintsi kannatuste visualiseerimise. Siin ei ole mitte laps see, kes peab toime tulema oma keerulise tundeeluga murdeeas, nagu harilikult need coming-to-age tüüpi filmid (ehk murdeea lood) on. Siin on peategelaseks siiski isa ja fookuses isa läbielamised.
Linateos on üldiselt lustakas võtmes, siin on küll ka pisaraid ja kerget meeleheidet, kuid see on siiski laetud lootusest ja optimismist, nii et depressiivset kogemust sellest filmist kindlasti ei saa. Nagu muinasjuttudes ikka, on ka sellel lool õnnelik lõpp.
Peategelast, isa ja printsi mängib Omar Sy, kes on kindlasti hulgale Eesti kinosõpradele suureks lemmikuks tema suurema läbimurderolli järgi filmis „1+1 on pere“. Teate küll, see lugu, kus on torisev raske haigusega ratastoolis rikkur, kellele palgatakse uus hooldaja ja kuidas nad omavahel tasapisi sõbrunevad. Kadunud prints meenutab õige pisut seda 1+1 filmi, kuid päris samalaadset elamust oodata ei tasu, jääb palju lahjemaks.
Režissöör on filmil Michel Hazanavicius, kelle kontol on muuseas ka üks Oscari võit filmiga „Artist“ (2011). Meeldetuletuseks – see oli mustvalge tummfilm, väga mõjus. Paraku jääb „Kadunud prints“ „Artisti“ kõrval ikka väga lahjaks, kui lähete seda vaatama sooviga saada suurt kunstilist elamust, siis sellest jääte seekord kohe kindlasti ilma.
Niisiis, tegemist on üsna keskpärase filmiga, mis siin ikka pikalt keerutada. See on sisult soe ja sümpaatne, tore lookene, kuid ilmselt mitte see linateos, mis väga suurt elamust pakuks. Toredaks ajaveetmiseks sobib küll, kui otsite lihtsat kerget vaheldust ja soovite üle pika aja kinno minna.
Peaosalist kehastab Omar Sy. Foto: pressimaterjalid
