Muinsuskaitsealade uus kaitsekord toob rohkem paindlikkust
Hiljuti pildistasid Eesti Kunstiakadeemia tudengeid Rakvere vanalinna muinsuskaitsealal hooneid, uurisid nendel olevaid detaile ja rääkisid elanikega – sel moel inventeerimine on eeltöö muinsuskaitseala uue kaitsekorra koostamiseks.
Katrin Uuspõld
Eestis on 12 muinsuskaitseala ning Muinsuskaitseamet on võtnud ette kõigile neile uute kaitsekordade koostamise. Eeltööd Rakvere muinsuskaitseala uue kaitsekorra koostamiseks – majade kaardistamist ja esmast hindamist – kunstitudengid just äsja tegidki. „Tuli välja väga põnevaid leide, näiteks mõned Pika tänava tagahoovides Vallimäe nõlva sees olevad keldrid, millest enne teadmisi ei olnud,“ rääkis Muinsuskaitseameti Lääne-Virumaa nõunik Kadri Lepik. „Oli elanikke, kes keeldusid tudengeid oma majja ja hoovi laskmast, aga ka neid, kes olid väga sõbralikud ja andsid edasi palju olulist infot.“
Ta tõi näiteks ühe elamise, kus paarkümmend aastat ei olnud põrandaaluselt keldriluugilt vaipagi kergitatud ning tudengitele anti luba keldrisse minna – selgus et keldris endas oli teinegi luuk, millest avanes ühendus naaberkorterisse. „Oli palju huvitavaid detaile, mida noored üles pildistasid ja kirja panid,“ rääkis Kadri Lepik.
Rakvere linnas on üks keerulisemaid, aga ka huvitavamaid muinsuskaitsealuseid alasid Pikk tänav. Lepiku sõnul on seal nii vanu kui uusi korteri- ja majaomanikke, paljud on oma hooned korda teinud, mitmetelt on laekunud ka avaldused renoveerimistöödeks.
Pikk 29 ehk maja, kus omal ajal elas ja töötas Juhan Kunder ning pikka aega tegutses ka Juhan Kunderi selts, on praegu üsna õnnetus seisus. „Kunderi seltsi maja on nõukogude ajal väga ära rikutud. Omal ajal oli sel ilus pilkupüüdev puitpits. Nüüd tuleks tagasi teha koopia. Aga kuidas me väärtustame koopiat? Koopiahoonel ei ole ajaloo mõistes suurt väärtust, küll aga tänava ja miljöö jaoks,“ arutles Lääne-Virumaa nõunik Mirjam Abel.
Paljud muinsuskaitsealal asuvad majad on sellised, kus inimesed on elanud aastakümneid. Mirjam Abel rääkis tähelepanekust, et sageli näeb maja välja nagu oleks kohe kokku kukkumas, aga sisse astudes selgub, et see on euroremonditud.
„Tapeedi panekuks ei ole muinsuskaitsealuses majas luba vaja, aga ka väliste parandustööde tegemine on siiski omaniku kohus. Fassaadide puhul on materjalivalik oluline. Kõige halvemad on need juhtumid, kus töö lihtsalt tehakse ebasobilikult ära ja ei kooskõlastata. Ja siis ütleb naaber, et miks mina pean panema puitakna, kui tema seal pani plastakna – aga plastakna omanik ei ole üldse teavitanud aknavahetusest. Kõige karmimal juhul peaks plastakna panekule järgnema menetlus ja akna väljavahetamine sobiva vastu,“ selgitas Mirjam Abel.
Muinsuskaitseametnikud on kokku puutunud ka suhtumisega „kui ma muinsuskaitsest raha ei saa, siis ma remonti ei tee“. „See suhtumine ei ole õige, omaosalus, mis näitab omaniku tahet oma vara hooldada, peaks olema igas projektis ja taotluste hindamisel seda ka arvestatakse,“ tõi Lepik välja.
Muinsuskaitseameti tähtajaline taotlusvoor kestab 1. augustist 30. septembrini. „Soovitame tulla maakonna nõunikuga konsulteerima, et selgitada välja vajadused ja nõuded ning see, kas eelnevalt on vaja teha ka tegevuskava või projekt, et taotlusele kvalifitseeruda,“ märkis Lepik.
Kuigi esitatud ja rahastatavate taotluste rahastuse suhe on tema sõnul umbes üks kahekümnele, tasub see siiski ette võtta ja olla järjekindel, sest nii mõnigi taotlus saab positiivse vastuse alles mitmendal katsel.
Juhtunud on sedagi, et kui hoone on muinsuskaitse all, ei julgeta sellega midagi ette võtta. Kadri Lepik räägib juhtumist, kus temaga võttis ühendust mõisakooli direktor ja ütles, et tahaks oma koolis põrandale kleepida märgised, aga vallast öeldi, et ei tohi midagi teha, sest see on muinsuskaitsealune maja. „Ükski seadus ei keela kasutada koolitööks vajalikke elemente,“ ütles Kadri Lepik.
Mis puutub aga kõigi muinsuskaitsealuste hoonete kaitsmise laiemasse eesmärki, seisneb see nõunike sõnul selles, mälestistel oleks elu sees ja nad püsiksid – et ka meie järeltulijatel oleks võimalus osa saada esivanemate kultuuripärandist.
Muinsuskaitsealade uued kaitsekorrad
Kaitsekorrad valmivad kohaliku omavalitsuse, elanike, ekspertide ja Muinsuskaitseameti koostöös. Rakveres kaitsekorda koostav töögrupp saab kokku 2023. aasta alguses ning kohalike elanike arvamuse küsimiseks on planeeritud mitu avalikku koosolekut.
Kaitsekorra eesmärk on tuua paremini esile vanalinna eripära ja kasutada pärandi potentsiaali linna arenguks. Muinsuskaitseameti Lääne-Virumaa nõunik Kadri Lepikselgitas, etuus kaitsekord on paindlikum kui senine määrus. Nimelt jagatakse hooned väärtusklassidesse ja vähem väärtuslike hoonete puhul on tööde tegemiseks vaja senisest vähem kooskõlastusi.
Kaitsekorraga jaotatakse Rakvere vanalinna hooned nelja kaitsekategooriasse: mälestised ning A-, B- ja C-kaitsekategooria hooned. A- ja B-kaitsekategooria ehitised moodustavad muinsuskaitsealal kaitstava kihistuse, mida tuleb säilitada ning kohandada kaasaja vajadustele hoides võimalikult palju ajaloolist materjali ja ilmet, C-kaitsekategooria ehitisteks loetakse üldjuhul uushooned ning lihtsamad abihooned. Väga väärtuslike ehk A-kategooria hoonete puhul jääb kehtima senine kord: kogu hoone koos interjööriga on muinsuskaitse all, ehitus- ja restaureerimistöödeks nii välis- kui siseruumides on vaja Muinsuskaitseameti luba. B- ja C-kategooria hoonete puhul muutub regulatsioon senisest oluliselt leebemaks: edaspidi ei ole siseruumides muudatuste tegemiseks Muinsuskaitseameti luba vaja.
