„Must alpinist” – õuduselementidega filmimüsteerium

„Ma julgen öelda, et see on väga omapärane film Eesti filmimaastikul ja see on tekitanud teatava elevuse,” on öelnud tele- ja filmimees Urmas Eero Liiv oma esimese mängufilmi „Must alpinist” kohta.

Ülle Kask

Läinud aasta lõpus jõudis kinolinadele Urmas Eero Liivi esimene mängufilm “Must alpinist”. Noortedraama põhineb reaalselt aset leidnud sündmustel.

Eesti tudengite mägimatkagrupp satub nõukogude aja lõpus Siberis hirmujudinaid tekitavate sündmuste keskele. Matkal jääb grupijuht Olle retke viimasel päeval kadunuks. Eero juhtimisel laskuvad matkajad abi otsimiseks mägede jalamil asuvasse burjaatide külla. Vallandub kummaline ja terve mõistuse vastane sündmusteahel.

Kaunid loodusvaated ekraanil lahtirulluvate sündmuste taustal ja legend mustast alpinistist süvendavad kõhedust, mis filmi vaadates tekib. Lisandub õõvastav tunne, et toimuv ei saa tõsi olla. Vene miilits oma ütlemistega eestlaste kohta, et nad on fašistid, ning pidev viinajoomine toob aga vaataja jälle reaalsusesse tagasi.

Burjaadi küla elanike šamanistlikke tavasid ja uskumusi kardab isegi miilits, kuna lähim linn Irkutsk asub 300 kilomeetri kaugusel.

Tahtis lugu teistejaga jagada

Filmi rezhissöör ja stsenarist Urmas Eero Liiv rääkis Vikerraadio „Jutusaates“, et „Must alpinist” põhineb tõestisündinud lool, mille üks osalisi oli ta ise 25 aastat tagasi. „Võib jääda ekslik ettekujutus, et ma klaarin lihtsalt arveid ja otsin mingeid südametunnistuse radasid ja kompositsioone. Ei! Tegemist on ikkagi zhanrifilmiga, mis kaardistab ühte lugu,” kõneles filmimees.

„Südametunnistuse teema on seal ikka pigem tagaplaanil. Ta ei ole mingisugune heart house´i kunstiline kultuurfilm, mis otsib mingit meeletut peent kunstilist tasandit. Ta on eelkõige ikkagi selle loo jutustamine.”

Urmas Eero Liiv õppis 1980ndate lõpus Tartu Ülikoolis bioloogiat. „Sellel sündmusel oli oma osa, et professionaalset filmi õppima hakkasin ja õpingud ka lõpetasin,” kõneles Liiv.

Tollal oli ta veendunud, et tahab kunagi seda lugu ka teistega jagada. „Mitte kohe, vaid mööda pidi minema mingi aeg ja enne 40. eluaastat ma üldse ei puuduta seda teemat. Võibolla see nõudis natuke puhastustuld. See lugu ei paina mind, aga lihtsalt niisugune väike paine tuleneb sellest, et võibolla me ei käitunud tollal kõige õigemini.”

Nõukogude aja lõpus perestroika ajal oli üsna populaarne, et käputäis Eesti tudengeid läks mägimatkale Siberisse. Liiv rääkis, et kõikidest teistest matkadest eristas seda konkreetset kummaline lugu, kus grupijuht kadus justkui pildilt ära, ja siis hakkas midagi juhtuma. „Filmiga tahame vaatajani tuua ühe loo, mitte minu sisemise nukrutsemise või paine. Selle jaoks on teised filmid ja teised filmikunstnikud.”

Mägimatk oli tavaline harrastus

„Film on ka kummardus meie põlvkonnale, kes niimoodi matkamas käis,” kõneles Liiv Vikerraadios. „Niimoodi käisid ikka tuhanded inimesed mööda NSV Liitu, sest kõik teised piirid olid ju kinni.”

„Minu käest on mitu korda küsitud, miks te sinna läksite, ja see küsimus on mind löönud pahviks, miks läheb noor inimene seiklusi otsima. Ma olen alati mõelnud, et kas selle küsimuse esitaja ei lähe kunagi õhtul õue, ei vaata taevasse ilma igasuguse eesmärgita. Ei vaata tähti ja ei vaata seda mõõtmatut ruumi ega mõtle korra nagu enda peale, miks ta olemas on,” kõneles Liiv.

Liivi sõnul võib ka tänapäeval mõni noortegrupp sõita näiteks Hollandisse või Pariisi paariks päevaks aega veetma. Tollal mägimatkale minnes pidi grupp koosnemagi vähemalt kuuest inimesest. Et kõik tööd saaksid tehtud, puud raiutud ja öösel ahi köetud.

Noortepärase, veidi ropu sõnakasutuse kohta filmis nentis Liiv, et tekst on selline, mida me kasutame igapäevaselt tavavestluses. „Inimesed ütlevad eestikeelseid sõnu „persse“, „kurat“. Mõned krõbedamad sõnad on ka, aga see on ju käibekeel. Seal on noored inimesed, neli poissi ja kaks tüdrukut. Seal tekib loomulik tekst. See on tavapärane suhtluskeel nii tänapäeval kui ka siis. Et selles mõttes nimetada seda erakordselt ropuks,  pole ma nõus. Pean seda täiesti õigeks tavapäraseks eesti keeleks, nii nagu inimesed omavahel suhtlevad.”

Urmas Eero Liiv on öelnud, et „Musta alpinisti” zhanrimääratlus oleks müsteerium, sest õuduselemendid on filmis olemas. Taustaks on ka Tiit Kikase komponeeritud maagiline muusika.

„Olen lihtne poiss, kes jutustab lugusid nii teles kui ka kinos. Tahaksin, et need asjad kellegi juurde jõuaksid ja inimesi kõnetaksid. Kõik saavad näha ja kaasa elada ise,” rääkis filmi- ja telemees Urmas Eero Liiv Vikerraadio „Jutusaates“.

MUST ALPINIST

Filmis „Must alpinist” mängivad Priit Pius, Rait Õunapuu, Hanna Martinson, Liis Lass, Veiko Porkanen, Reimo Sagor, Vadim Andreev (Moskva) jt.

Filmi stsenarist ja rezhissöör on Urmas Eero Liiv, operaator Ants Martin Vahur, kunstnik Katrin Sipelgas, helilooja Tiit Kikas, produtsent Anneli Ahven, tegevprodutsent Kaspar Kaljas. Filmi tootja on Kopli Kinokompanii, kaastootja Decima Rosa.

Filmi võtted toimusid Eestis, Burjaatias ja Põhja-Itaalias.