Muuseumiööl kostitati külastajaid putukatega
Rakveres oli muuseumiööl avatud krahv Gustav Dietrich von Rehbinderile kuulunud maja, mida paljud mäletavad kui kauaaegset linnavalitsuse residentsi.
Ülle Kask
Läinud laupäeva õhtul toimus üle-eestiline 10. muuseumiöö. Lääne-Virumaal ootas huvilisi seitse külastuskohta, teiste hulgas Rehbinderi maja, mis ka väga populaarseks osutus.
Alates kella kuuest õhtul, mil uksed külastajatele avati, vooris muljetavaldav hulk inimesi sisse ja välja, kuna seekord piletiraha ei kasseeritud.
Rehbinderi maja lahke perenaine, giid-kuraator Kertu Karus tervitas külastajaid ja tutvustas majas eksponeeritud näitusi ning haruldasi museaale.
Karus rääkis, et mitmes ruumis on väljapanek Virumaa Muuseumide aaretest. Saab näha kirikuvarasid, mammuti hammast, sõjariistu ja 2700 aasta vanust pronksmõõka, milliseid on Eestist väga vähe leitud. Kajastamist leiavad erinevad temaatikad nagu 1930ndate söögituba, kus taustaks kuuleb vana raadioaparaadi kaudu president Konstantin Pätsi kõnet. „Kui kooligrupid näitust külastavad ja kõlab hümn, löövad noored selja sirgu,” märkis Karus.
„Robootikanäituse tõmbenumber on meie Pepper – humanoidrobot, kes teid siin ka vastu võttis,” tutvustas giid lastele ja noortele kõige enam huvi pakkuvat näitust, kus väiksemad saavad mängida vahvate robotitega, räägitakse robootika minevikust, olevikust ja tulevikust. „Tegelikult ei kujuta me ettegi, kui palju roboteid meil kodus on,” nentis Karus.
Robootikanäitusel võis ammutada uusi teadmisi alates sellest, et 1921. aastal lavastati Karel Capeki näidend „RUR” („Rossum Universal Robots”), milles tegutsesid tehisinimesed ehk robotid. Nimetus tuleneb tšehhikeelsest sõnast robota – orjus, orjatöö.
Näituse „Kuidas toita 9,5 miljardit inimest aastal 2050?” mõte on Kertu Karuse sõnul inimesi natukene raputada ja oma mugavustsoonist välja tuua. „Kuna hetkel on rahvaarv umbes 7,6 miljardit inimest ja juurde tiksub iga päevaga umbes 200 tuhat, siis tuleb tõsiselt mõelda selle peale, kuidas need rahvamassid mingi hetk ära toita.”
Giid selgitas, et kilo liha tootmiseks kulub umbes 30 ruutmeetrit maad ja see ei ole jätkusuutlik. Üks alternatiividest on putukad. Kui võrrelda putukaliha veise-, sea- või kanalihaga, siis putukaliha toiteväärtus on palju kõrgem. Selles on rohkem proteiine, mineraale ja vitamiine ning vähe rasva. Putukaid või ussikesi ei hakata tulevikus sööma sellisel kujul nagu nad on, vaid kuivatatakse ja jahvatatakse jahuks ning kasutatakse küpsetistes, smuutides või putrudes.
Soomes lubatakse juba Karuse sõnul kasutada putukajahu kondiitritoodetes 30 protsenti. Näiteks Fazer on tulnud turule uudistoodetega, milles kasutab kilgijahu. Karus rääkis, et Soome Fazeri tööstust varustab kilgijahuga eestlane Erlend Sild, kelle firma kasvatab neid Portugalis, kuna Eestis pole piisavalt soe kliima.
„Rändrohuritsikaid, kilke, jahuusse, mardikavastseid, igasuguseid erinevaid vaklasid kasutatakse toiduks ja need on välja pandud teile maitsmiseks,” rõhutas näituse giid-kuraator, mille peale nii mõnigi kuulaja vastumeelsust väljendas.
„Täiskasvanud inimesel on blokk peal ja aju keelab putukaid söömast. Aga lapsed tulevad ja söövad neid pihuga, sest nendel ei ole seda tõrget tekkinud. 20 aastat tagasi poleks me ka sushit söönud, küllap 20 aasta pärast süüakse ka putukaid. Loomulikult ei hakka putukaid ja ussikesi tervetena sööma, vaid teeme nendest jahu ja kasutame toidu see. Vanasti pandi aganaid taigna sisse, kui leivavilja vähe oli, tulevikus hakatakse panema putukajahu.”
Karus lisas, et tegelikult tuleb neid erinevaid asju veel ja hakatakse tootma tüvirakuliha. Väikesest liharakust kasvatakse lihapätsike. Üks selline kotletike maksab juba praegu 30 tuhat dollarit. Hinna sees on laborantide ja teadlaste töö, kuidas liha söögikõlblikuks kasvatada. Saabub ka hetk, kui see liha läheb tootmisse ja siis ei panda enam laborante tööle, vaid tööle hakkavad robotid. Kui tekib nõudmine ja pakkumine, muutub tüvirakuliha lõpuks odavaks tarbekaubaks.
Rehbinderi maja giid-kuraator Kertu Karus humanoidrobot Pepperiga.
Foto: Ülle Kask
