Muusikaõpetaja modelleerib lastele muusikat helisilmade kaudu

Muusika on kunst nagu maalimine või luuletamine. Kuidas muusikat n-ö modelleerida ja lastele õpetada, et sellest sünniks heli, rütm ja kaunis kõla? Milliseid emotsioone pakub muusikapedagoogile õpetamine? Kuulutaja käis külas Rakvere Muusikakoolis.

 

Ülle Kask

1. oktoobri on UNESCO kuulutanud rahvusvaheliseks muusikapäevaks, 5. oktoobri aga õpetajate päevaks. Kuulutaja käis külas Rakvere Muusikakoolis, et vestelda pedagoogidega nende tänuväärsest tööst. Muuhulgas esitasime õpetajatele kaks küsimust.

Kuidas modelleerida muusikat (helis, mõtteis, tundeis)? Milliseid emotsioone pakub töö muusikaõpetajana?

 

Toivo Peäske, Rakvere muusikakooli direktor ja Virumaa Noorteorkestri dirigent: „Ei oska kuidagi muusikat modelleerida, jään vastuse võlgu. Alternatiiv oleks kirjutada pikem traktaat muusika olemusest, mis aga antud konteksti ei mahu.

Töö muusikaõpetajana pakub enamasti positiivseid emotsioone. Rõõm on, kui õpetaja on võitnud õpilase usalduse, on osanud õpilases tekitada huvi muusika, pillimängu ja eriti  koduse harjutamise vastu. Kui õpilane mängib kontserdil nii, nagu isegi tahaks mängida, pannes sinna veel omalt poolt mõtteid ja hinge juurde, siis see vist ongi õpetaja suurim õnn. Kurvaks teevad aga õpilased, ja eriti veel võimekad, kes otsustavad pilliõpingud pooleli jätta. Pole veel kedagi kohanud, kes poleks seda hiljem kahetsenud.”

 

Riina Linde, viiuliõpetaja ja keelpilliosakonna juhataja: „Muusika on kui jutustus. Kõik ei oska lugeda muusika keelt. Muusikateose esitaja tõlgib „teose” kuulajale arusaadavasse keelde. Nagu võõrkeelsete raamatute puhul võib üks ja sama teos olla erinevate tõlkijate käsitluses üsnagi erineva kaasahaaravusega, nii oleneb ka muusikateose esitajast muusika nauditavus. Muusika kujundamisel võiks mõelda, et tegu on jutustusega. Ja nüüd oleneb jutustajast, kui emotsionaalselt ja kaasahaaravalt ta oma lugu kuulajale räägib.

Kui töö ja hobi on ühes ametis, siis on tööle alati hea meel tulla. Lastega tegeleda on tore, veelgi toredam on neile pilli õpetada. Pilliõpe on individuaalõpe ja see annab õpetajale hea võimaluse õppida last põhjalikult tundma ja mõistma. Igal lapsel on oma lugu – nende mõtted elust on põnevad ja harivad. Iga laps on omaette isiksus ja vajab temale omast lähenemist. Meetod, mis mõjub ühele lapsele, ei pruugi töötada teise peal. Kahte sarnast last pole olemas. Seetõttu ei ole ka muusikaõpetaja töö kunagi üksluine ega igav.”

 

Kitarriõpetaja Tiit Korsar: „Muusika mõjutab meid otseselt ja kaudselt. Helid ümbritsevad meid kogu aeg ja mõjutavad meie mõtteid ja tundeid. Milliseid helisid tajume muusikana, milliseid mitte, see on inimeste puhul väga erinev. Oleme kõik mõjutatud muusikast ja helide maailmast. Töö muusikaõpetajana on väga vaheldusrikas ja pakub palju positiivseid emotsioone. On suur vastutus ja rõõm näha inimese kasvamist läbi muusika.”

 

Elle Kivinurm: „See on minu ametisaladus. Selle lahtirääkimine läheks pikale ja selle koht pole vist ajalehe veergudel. Teiseks, tuleb musitseerida ja muusikat kuulata – ning rõõmu kui palju. Kui muusikat saaks sõnadesse panna, poleks muusikat vaja.”

 

Ruth Patune, klaveriosakonna juhataja ja -õpetaja: „Õppimise alguses on lapsel suured unistused – kuidas ta valdab pilli ja mängib nagu suur pianist. Oli juhtum, kus lapse eesmärk oli laulda ja mängida klaveril kaasa nagu Grete Paia. Seda unistust tuleb vaid motiveerida ja suunata. Meie töös on unistuste suunamiseks erakordne võimalus – individuaalne lähenemine. Tuleb leida erinevaid võimalusi lapse loovuse arendamiseks ja ta ootuste ning lootuste täitumiseks. Alati, kui õpilasel on edusammud – olgu need siis tunnis, õppeveerandis või õppeaastas -, on õpetajal hea tunne, et midagi on korda läinud.”

 

Darja Roditšenko, klaveriõpetaja, ja Artjom Roditšenko, saksofoniõpetaja: „Muusikat ei ole vaja kunstlikult modelleerida, kuna ta modelleerib ennast inimeses ise. Olenevalt tema hingemaailmast. Emotsioonide skaala on väga lai. Esineb nii masendust kui ka suurt rõõmu.”

 

Merike Karton, solfedzhoõpetaja: „Väga tabavalt on öelnud helilooja Arvo Pärt: „Kõige tundlikum on inimese hing, sellest järgmine – inimese hääl. On vaja puhastada oma hinge, kuni see helisema hakkab. Meeldib see, et saan õpetada lapsi, kel huvi muusika vastu. Suurim rõõm on see, kui endised või praegused õpilased on musikaalses mõttes tugeval positsioonil, on nõnda- nimetatud tegijad.”

 

Pjotr Tihhomirov, löökpillide õpetaja: „Muusikat modelleerin helis oma oskusi kasutades, mõtteis läbi kujutlusvõime ja tundeis läbi sisemise energia ja hetkeemotsiooni. Väga häid emotsioone pakub õpetamine, kui õpetaja saab edasi anda omi oskusi ja õpilased neid veel omakorda edasi arendavad. Eriti liigutav on kuulda oma õpilast edukalt esinemas. Loomulikult, nagu igas töös, on ka muusikaõpetajal erinevaid tundeid ja ka tagasilööke. ”

 

Koidu Tarum, klaveriõpetaja: „Kas me peame muusikat mudeliks modelleerima? Oma töös aga oleme väikese inimese arengus üks olulisemaid lülisid. Kui laps tuleb kuue-seitsmeaastaselt meie kooli, on ta lihtsalt looduse poolt meile antud puhas leht. Meie, õpetajad, hakkame temast muusika abil kujundama emotsionaalset inimest. Muusika on selleks tõeliselt hea vahend. Kõik muusikapalad, nende selgeksõppimine, millele me kaasa aitame, on väga raske, aga tore protsess. Laps armastab mängida. Seda me pilliõppetunnis ju teeme. Kui ta saab juba esinemispisiku kätte, saab ta ka emotsionaalse naudingu. Tekib kihk uusi muusikapalu õppida. Töörõõm, mida koos saame, ongi rõõm muusikast.”

 

Piret Villem, klaveriõpetaja: „Mõtete suureks mõtlemisele läheks pikemalt aega. Aga lühidalt oma tööst ja muusikast sõnalises vormis võib siis järgnevalt rääkida. Muusika on heli sinu sees ja sinu ümber. Me teame, et muusika algab vaikusest. Oskus vaikust kuulata ja lubada enda sisse helid, millest kasvab rõõmuallikas ja tervendav vägi, on õpitav. Selleks kutsungi üles leidma oma heli ja oma muusikat nii kuulajana kui ise pilli mängima õppides.“