Naine sadade tillukeste nukkudega

Kaja Raitar on meister, kes valmistab muuhulgas tibatillukesi Eesti rahvarõivastes nukke eheteks ja rahvuslikke motiive prossideks. Ta annab villastele kuubedele uue elu, kududes neile kampsile omased pehmed varrukaotsad ja kaunid reväärid – ikka rahvusmustrites.

Katrin Uuspõld

Kaja Raitari kaubamärk on Kaja Raitar Design ning tema käsitöösalong Käpp Kunstis asub Tartus Lõunakeskuses. Teda ennast koos sadade rahvarõivais nukkude ja muu käsitööga on võinud kohata mitmetel suvistel pidustustel, nii ka äsja peetud Viru Folgil Käsmus.

Mitmed neiud ja prouad valisid välja oma kodukandi rahvarõivis tillukeste nukkudega kõrvarõngad või rinnanõelad ja härrad leidsid sobiliku prossi. Kaja Raitar on neid nukke valmistanud oma seitse aastat ning alati on hea tunne, kui mõni ta nukkudest kellegi kõrvas või rinnas „vastu jalutab“ – eriti palju on ta neid kohanud telekast tantsupeorongkäiku vaadates.

Idee tillukesest Eesti rahvariides nukust tekkis tal omal ajal teispoolt maakera külalisi oodates. „Tahtsin neile midagi eestipärast kinkida. Aga mis on eestipärane? Ikka rahvariided. Mõtlesin, et võiks olla pisike nukuke, näiteks võtmehoidja. Siis läks mul aga lambike põlema: inimesel on kaks kõrva ka! Nii sündisid kõrvarõngad,“ rääkis naine.

Oma nukkude seelikutriibud – neid on sadades variatsioonides – joonistab ta tekstiilimarkeriga kangale ning nukke lubab ka sapiseebiga vajadusel puhtaks pesta.

„Eestis on 106 kihelkonda ning igal perel oli oma muster, mida naaber ei tohtinud järgi teha. Piirkonnas oli aga sarnaseid mustreid, sest kui keegi oli ilusa mustriga välja tulnud, tehti sarnaseid järgi, kuid igaühel oli siiski oma käekiri,“ rääkis Kaja Raitar, kes rahvarõivamustreid on palju uurinud. Nõnda on igas piirkonnas väga palju variante rahvarõivastest.

„Harjumaal oli piirkondi, kus kanti käiseid, all oli ilma varrukateta särk. Mingil perioodil olid aga särgid, mis käisid seeliku sisse. Oli perioode, kus mindi pikitriibult üle põikitriibule või pikitriibu kõrvale tehti põikitriipe või isegi ruudulisi seelikuid. Need kõik ei olnud samaaegselt, aga kui uus oli tulnud kasutusele, siis kanti vanaga paralleelselt. Hilisemal ajal kasutati poekangaid, millest tehti jakikesed, eriti Põhja-Eestis,“ selgitas Raitar mitmekesisust. „Mandri peal kandis iga eesti naine elu jooksul vähemalt kümmet seelikut: lapseseelik, neiuseelik, pruudi- ehk pulmaseelik, abielunaiseseelik, leinaseelik, eaka naise seelik, kirikuseelik, igapäevase elu ehk tööseelik.“

Ka meestel oli tema sõnul palju erinevaid pükse ja jakke. „Meeste riietuses olid mõnes piirkonnas triibulised püksid, mõnes ühevärvilised. Mulgimaalt teatakse tavaliselt, et seal kandsid mehed pikka musta kuube, aga tegelikult kanti musta, lambapruuni, tume- ja hiirehalli, valget kuube – oli palju erinevaid variante, mitte ainult mustad, mida praegu enamasti arvatakse,“ märkis Kaja Raitar.

Tänapäeva meestele teeb ta aga magnetiga prosse, mida saab kanda pluusi peal, tasku servas või kasvõi lipsu asemel. Prossi puhul on kasutatud paela, mille mustrid on pärit tikanditest ja vöökirjadest ning tillukese aasakese külge saab soovi korral kinnitada ka oma kodukandi rõivastes nuku.

Üsna uus ese – kuups – sündis aga pea aasta eest ja seda tänu kahele pikale pojale. Nimelt noorem poeg oli leidnud ägeda vintage kuue, aga varrukad randmeni ei küündinud. „Ja siis mul tuli mõte: Eestis on nii palju pikki mehi – muidugi mitte ainult Eestis – paljud on selle teemaga hädas, et on tore kuub, kuid varrukad on lühikesed. Kui turgatas pähe, et kootud varrukad on lahendus ja teeksin ka reväärid kudumina, siis taipasin, et sellest mõttest võib asja saada!“ rääkis Kaja Raitar.

„Kuups“ on tema enda leiutatud sõna, sõnadest „kuub“ ja „kamps“. „Varrukaotsad ja reväärid on nagu kampsil, muidu kuub, mis kuub. Ja ma nimme ei pane varrukaotstele tugevdusi, sest see on ikkagi kamps, kandjal mõnus käeümber, sees on vaid kangast vooder, et hoiaks vormi,“ märkis ta.

Kootud mustrid Kaja Raitari kuupsidel on etnostiilis: erinevate kihelkondade kindamustrid ja ka naiste vöökirjade mustrid. „Nad on lihtsalt nii ilusad! Välismaalt tellijale võin pakkuda ükspuha mis mustri, aga Eesti inimene eelistab oma kodukandi oma. Kuigi sarnaseid mustreid on ka teistel rahvastel: lätlastel, ukrainlastel, Skandinaavias, isegi Kesk-Euroopas. Materjali on tohutult. Olen ka ise mustreid teinud, aga Eesti inimesele on oma kihelkonna mustril sentimentaalne väärtus. Ja miks hakata jalgratast leiutama, kui keegi on juba ammu midagi ilusat valmis teinud,“ nentis Kaja Raitar.

Tema juurde tullakse nii oma pintsakuga kui sobitatakse meistri väljapakutut. „Ma sünteetikat ei võta, sel ei oleks mõtet, sest läheb kohe topiliseks. Kuid peenvillane, šotivillane, tviid on head materjalid. Kandjad on saanud komplimente ja tekitanud kuupsidega furoori,“ märkis Kaja Raitar, kes ka Viru Folgilt mitu kuupside tellimust sai.

„Arvan, et rahvusmustrite armastus on seotud meie juurtega. Julgen arvata, et see tähendab inimese jaoks kodu. Inimene, kellel on näidata aastasadade pikkune kultuuritraditsioon, ta teab oma juuri. Me teame, mis juhtub juurteta inimesega. Kui ta juured kistakse katki, kui ei ole enam vaimseid väärtusi, siis tulevad inimestest kurjad teod. Arvan, et rahvakultuuri traditsioon on oluline. Kui segametsas on erinevad puud, siis nende võrad võivad kokku puutuda, aga igaühel on ikkagi omad juured, nii on ka inimestega,“ mõtiskles Kaja Raitar.