Need filmid toovad tagasi usu inimestesse
Eeloleval nädalavahetusel saab Rakvere kinos vaadata vähemalt kolme filmi, mis on kõik otse päris elust, kaks neist dokumentaalid, üks mängufilm.
Margit Adorf
Pühapäeval esilinastub Rakveres ka kauaoodatud eesti dokumentaalfilm „Savusanna sõsarad“, mis valminud režissöör Anna Hintsi käe all ja mis võitis mainekal Sundance’i filmifestivalil dokfilmide kategoorias peapreemia. Arvan, et see preemia iseenesest on juba piisav reklaam, mis vaataja kinno tõmbab. Soovitan minna või meelde jätta, siis märkate filmi kunagi telekavas.
Samuti on õrn ja habras eesti dokumentaalfilm luuletaja Kristiina Ehinist, režissööriks Anu Aun, samuti soovitan meelde jätta, kui ka kinno vaatama ei sattu.
Reedel aga esilinastub film nimega „Dave’i pank“, mida soovitan vaatama minna kõigil mängufilmisõpradel, kellel on soov näha midagi tõeliselt südantsoojendavat. Peatungi just sellel linateosel pikemalt, kuna kaks esmamainitud filmi vast leiavad oma vaataja pikema tutvustamisetagi üles. „Dave’i pank“ aga võib ilma soovituseta jääda kahesilmavahele.
See oleks ilmne viga, kuna ma ei ole ammu näinud midagi nii siirast. See film taastab vähemalt korrakski usu sellesse, et inimesed on ilusad ja head. Ilu all mõtlen siinkohal sisemist ilu, sest ega näitlejad ses filmis ei ole kaugeltki kõik modellid, vaid luust ja lihast tavalised inimesed. Tegu on briti linateosega, mitte Hollywoodi. Netflixi film – nii et jällegi, kes mingil põhjusel ei saa kinno minna, siis mingil ajal jõuab see Netflixi (seal pole eestikeelseid tiitreid).
„Dave’i panga“ muudabki sümpaatseks see, et tegemist on tõsielusündmustel põhineva linalooga ja lõpus saate näha ka kaadreid päris inimestega, kelle elust see film jutustab. Jah, linateos räägib ühe panga sünnist, osa tegevusest on juristide ja pankurite omavaheliste võimumängude kajastus, kuid see pole kindlasti film majandusinimestele või pankuritele. Pigem on see film õilishingedele, neile, kes usuvad armastusse ja muinasjuttudesse. Kes usuvad, et headus võidab kurja.
Tegevustik toimub väikeses linnakeses Burnleys, mis asub Inglismaa loodeosas Lancashire’i kandis ja kus 2001.aasta rahvaloenduse andmeil elas 73 021 inimest. Võrdluseks kohalikule vaatajale – Tallinnast on Burnley kõvasti väiksem, väiksem ka Tartust. Jääb kuskile Narva ja Tartu vahepealsesse suurusesse, mis aga on Suurbritannia mastaapide kohta siiski pisike linnake. Selles linnas tegutseb pank ametliku nimega Burnley Savings & Loans (Burnley hoiulaenuühistu, kui nii võib tõlkida), ehk Dave’i pank, mis asutati 2011. aastal ehk siis mitte sugugi väga ammu.
2011. aastal oli Inglismaa panganduse seis selline, et mitte ühtegi uut panka polnud keegi sinna asutanud viimase 150 aasta jooksul. Kogu raha oli suurkorporatsioonide käes ja kui keegi soovis kohalikul turul äri ajada ning laenu saada, siis selle üle otsustasid tähtsad pealinna härrad. Rahvas ei olnud pankureist just vaimustuses.
Burnleys aga elas automüüja nimega Dave, kes kummalisel kombel ei olnudki rahaahne närakas, kuigi raha tema taskutesse omajagu kogunes. 2008. aasta majanduskriisi ajal olid paljud Dave’i lähikondsed hädas ja mees asus neile raha laenama. Sellest arenes idee rajada kohalik väikepank ning film jälgibki sisuliselt ühe finantsasutuse sünni lugu, kuid fookuses on siin inimesed, kogukonna tunne ja teineteise toetamine. Olgu öeldud, et jah, Dave’i pank võtab laenudelt ka väikest intressi 6–7 protsenti, kuid kasum annetatakse heategevuse korras kohalikele abivajajatele, näiteks hooldekodule jms. Praegu töötab Dave’i pangas kümme inimest, nii et see ongi tõepoolest jäänud väikeseks kogukonnapangaks.
Filmis mängib peategelast David Fishwicki Rory Kinnear ja ta vormib oma tegelasest tõesti sümpaatse kuju. Kui kellelgi on veel meeles kunstiline film „Mehed“, mis mõjus äärmiselt painava jampsimisena, siis uus roll on kaugel säärasest eksperimenteerimisest. Kinneari kõrval teevad olulisemad rollid veel Joel Fry noore juristina, kes armub kohalikku meditsiiniõesse Alexandrasse, Phoebe Dynevori esitises. Dynevor on hästi nunnu nagu ühele tõelisele muinasjutuprintsessile kohane. Õnneks ei ole nende armuloos inimtakistusi, kuid noor jurist peab siiski minema n-ö seitsme maa ja mere taha, et oma printsessi juurde jõudma – tal tuleb ületada takistused enda sees, mis filmi alguses on pannud teda provintsilinna põlgusega suhtuma. Suures osas keskendubki film just Hugh’ sisemisele muutusele korporatsioonimutrikesest inimeseks, kes igatseb üle kõige armastust ja tunnet, et teda kuskil vajatakse.
Filmi jooksul võib küünilisemat inimest häirima hakata just see muinasjutulisus, mis tekitab tunde, et ei saa kõik ometigi olla nii moosine ja ehk isegi imal. Aga kui keegi peaks ette heitma, et asi on väga lihtne ja üheplaaniline, siis sellele ma vaidlen vastu. On hea ja kurja võitlus, on prints ja printsess, on õnnelik lõpp – mida sa hing veel tahad? Seda enam, et tegemist on ju tõepoolest ühe panga sünnilooga, mis romantikaga põimunult ekraanil lahti rullub.
Last but not least – filmis astub üles ka Suurbritannia rokk-ansambel Def Leppard.
