Netflix üllatab väärtfilmiga „Maestro“
„Maestro“ on Hollywoodi staarnäitleja Bradley Cooperi teine täispikk mängufilm, mille puhul ta on nii stsenarist, režissöör kui ka peaosa näitleja.
Margit Adorf
See on väga hea film, mis kandideeris mitmele Kuldgloobusele, võimalik, et saab nominatsiooni ka Oscarite jagamisel (selle aasta nominatsioonid peaksid selguma lehe ilmumise ajal reedeks). Kuna aga tegu on voogedastusplatvormi jaoks toodetud linalooga, siis kinodesse seda, vähemalt meiekandis, oodata ei ole. Seega soovitan kultuurijanusel filmi- ja muusikahuvilisel avada Netflix ja vaadata sealt.
Cooper tegi oma režissööridebüüdi 2018. aastal mängufilmiga „Täht on sündinud“ („A Star is Born“), mis oli õigupoolest juba mitme varasema samanimelise linateose uusekraniseering. Algaja puhul arusaadav valik, kindla peale minek. Ka see film oli muusikaline, Cooper ise mängis seal vananevat kantristaari, kelle teele sattus andekas noor laulukirjutaja Ally, keda kehastas megastaar Lady Gaga. Film võitis parima originaallaulu Oscari, kuid sai lisaks sellele veel seitse eri kategooria nominatsiooni ainuüksi Oscarite jagamisel. Kokku võitis Cooperi debüüt 95 auhinda ja nominatsioone oli üle 280 festivalidel ja preemiajagamistel üle maailma. Parimale originaallaulule pudenes toona preemia ka Kuldgloobuste jagamiselt.
Sel aastal on gloobused jagatud ja kuigi Cooperi uus film „Maestro“ oli nomineeritud neljas kategoorias, siis sealt seekord preemiat ei tulnud. Siiski on juba nominatsioon väga hea saavutus ja kvaliteedimärk, nii et kindlasti vaadake ja ärge maha magage. Väiksema kaaluga preemiaid on uuele filmile juba jõutud jagada 17 korda.
„Maestro“ võtab luubi alla USA superstaarist helilooja Leonard Bernsteini ja tema abikaasa Felicia Montealegre Cohn Bernsteini 27 aastat väldanud abielu ja keskendubki peamiselt naise ning mehe omavahelisele suhtele, kõik muu jääb taustale. Niisuguse lahenduse põhjustab see, et stsenaarium valmis abielupaari omavahelise kirjavahetuse põhjal, säilinud on 1800 kirja, mis on tulvil armastust ja tugevaid tundeid, ka pettumust ja viha.
Kõige suuremaks probleemiks Bernsteinide abielus oli mehe biseksuaalsus. Enne Feliciaga kohtumist oli Lenny homoseksuaalses suhtes ja ega see sättumus naise ees mingi suur saladus polnud, küll aga oli Felicia armastus mehe vastu nii suur, et ta otsustas selle puhul silma kinni pigistada. Abiellu sündis aja jooksul ka kolm last, kuid Felicia tundis end siiski sageli üksi. Sellegipoolest, nende suhtes valitses omavahel kokkulepe, et teineteist austatakse. Felicia nõudmisel püsis Bernstein pikalt „kapis“ ja kodus „neist asjadest“ omavahel eriti ei räägitud.
Bernstein omakorda tõepoolest armastas ka Feliciat, kes oli mehega tutvudes juba üsna tuntud ja tunnustatud näitleja. Noored olid tutvudes 25 ja 27, Felicia suri 56-aastaselt vähki. Bernstein jäi oma abikaasa kõrvale kogu ränga haiguse perioodi, kuni naise surmani. Felicia oli Bernsteini elu tugipost ja üks olulisimaid inimesi, kes kindlasti aitas vormida ka oma ekstsentrilise abikaasa heliloomingut, seda siis mentaalse toena.
Film vaatlebki paari kokkusaamist ja omavahelist sügavat kiindumust kogu nende abielu jooksul, läbi erinevate ajastute. Visuaalse poole pealt on linateos üles võetud vastava ajastu stiilis, filmilugu algab must-valgelt 1950–60ndate stiilis ja läheb mingil hetkel sujuvalt üle värvilistesse 70ndatesse. Muutub mood, muutuvad maneerid, muutub maailm, kuid abikaasade omavaheline suhe on endiselt ühtaegu habras ja konarlik kui ka sügavalt põimunud ja tugev.
Cooper on filmis esitamiseks valinud suure kimbu Bernsteinide omavahelisi intiimseid hetki ja ma ei räägi siin mingitest magamistoastseenidest. Publiku ette tuuakse omavahelised, pealtnäha väikesed, argised, lihtsad vestlused, mis pikas plaanis aga omavad helilooja elus võtmetähtsust.
Suurepärase rolli Feliciana teeb Carey Mulligan ja kindlasti on see tema senise karjääri üks säravamaid esitusi. Tegu on ka näitlejale huvitava rolliga, kuna ta mängib nii noort lootusi tulvil naist kui ka vähki surevat, suremiseks veel liiga noort keskealist daami, kel selja taga nii rõõmurohke kui ka muserdav elu. Bradley Cooper on samuti Lenny rolli sügavuti sisse elanud ja isegi kui kellelegi võib tunduda, et ta mängib üle, siis soovitan ette võtta mõne dokumentaalsalvestuse, kus näete ehtsat Bernsteini. Siis veendute, et Cooper jäljendab portreteeritavalt päris täpselt. Bernsteini kohta võib dokumentaalmaterjali leida Youtube’ist, seal on nii 1993. aastal valminud täispikk dokumentaal kui ka lühemaid fännide poolt kokku pandud biograafiaid.
Kes kindlasti soovib sel nädalal kinno minna ja tunneb end nüüd petetuna, et ma kinokavast midagi ei soovitagi – minge vaadake „Vaesekesi“. Pikemalt sellest järgmisel nädalal.
