„Neverland“, Urmas Vadi
Usun, et paljud raamatusõbrad on tihtilugu dilemma ees, mida lugeda siis, kui raamatukogusse on parajasti tagastatud mitu head romaani ja soovinimekirjas seisvatele teostele on kuudepikkune järjekord. Kuulsin ühel päeval raadiost tarkade inimeste vestlust Eesti kirjanduse teemadel ja kõrvu jäi mõte, et vahel tasuks lugeda ka staarautorite vanemaid romaane. Teine mõte oli selline, et paljudel on küll kodus suur hulk väärtkirjandust, aga nende lugemiseni jõudmist lükatakse aina edasi, kuna mõeldakse: kui jään puhkusele või koguni pensionile, küll mul siis on neid aega lugeda. Selmet seda kohe teha, tahetakse loomulikult võimalikult ruttu olla kursis kaasaegsete menukitega ja seetõttu laenutatakse neid raamatukogust.
Mul oli plaanis tutvustada Kuulutaja lugejatele paljukiidetud ja auhinnatud Urmas Vadi romaani „Kuu teine pool“, mis pälvis tiitli „Aasta raamat 2024“ ja samuti omistati teosele Vilde-nimeline kirjanduspreemia. Siis aga meenus, et oot-oot, koduses raamaturiiulis on ju olemas ka Vadi teos „Neverland“ ja koguni autori pühendusega. Vadi käis nimelt Rakvere raamatukogus lugejatega kohtumas 2018. aasta kevadel, rääkis kirjandusest ja kirjutamisest ning tutvustas ka põgusalt romaani „Neverland“. Pean häbiga tunnistama, et kuulun samuti nende hulka, kel kodus nii mõnigi raamat lugemata just seetõttu, et ootab õiget aega. Nõnda juhtus ka Vadi „Neverlandiga“. Täna soovitan seda kõikidele lugemist nautivatele kirjandusgurmaanidele, sest tegemist on tõelise maiuspalaga.
Romaani sündmustik hargneb lahti kahe naise ja kahe mehe suhtedraamana. Margo ja Elina ning Roman ja Sigrid liiguvad küll paralleelsetel radadel, kuid erinevaid teid pidi. Ühine nimetaja, mis neid siduda võiks, on ärevus ja hirm tuleviku ees ning läbisaamine oma vanematega.
Margo ja Elina kooselu lõppeb päeva pealt, kui naine ütleb mehele: „Ma ei taha sind enam.“ Šokeeritud Margo jääb justkui halvatuna suvilasse elama, jätab õunad korjamata ja laseb murul heinaks kasvada. Ta varub söögiks kilode viisi hakkliha, pakkides need 300-grammistesse kotikestesse. Ühel päeval tabab teda aga ränk toidumürgitus ning ta sattub haiglasse.
Elina, kes on Margo kodust välja visanud, maadleb oma deemonitega. Ta koostab Exceli tabeli sissetulekute ja väljaminekutega, pannes sinna kirja kõik tulud ja kulud, kaasa arvatud autoliisingu, mille tasumise loodab Margo õlule veeretada.
Elina kardab „tädistumist“ ja paksuks minemist ning hakkab jooksmas käima, et piltlikult öeldes oma hirmude eest pageda. Teda vaevavad sundmõtted, kas ta jääbki üksikemaks või võiks ehk mõni mees teda veel kunagi tahta. Margoga Elina vältis lähedust, kuna naise meelest ei arvestanud mees tema vajadustega. Mees aga nuttis rõdul, kui naine ta järjekordselt endast eemale tõukas.
Ka nende ühine laps, poeg Kaarel on probleem, sest nad peavad kordamööda isepäist viieaastast poissi kasvatama hakkama. Millegipärast ei meeldi poisile vanaema juures olla. Margo kahtlustab, et tema ema, endine näitleja, ei mängi sugugi lapsega nukuteatrit, vaid istub mornilt teleka ees. Miks muidu poiss vanaema juurest tulles on mossis ja tujutu. Vanaema Leena aga põeb näitlejatööst loobumist, kuna ei suutnud enam teksti meelde jätta. Samuti muretseb ta selle pärast, kas poeg hakkab käima kalmistul, kui teda enam ei ole. Ka ei mõista Leena, miks Margo talle ei vasta, kui ema pojale helistab.
Romaani teine noorpaar, Roman ja Sigrid on kummaline, võiks öelda koguni skisofreeniline kooslus kahest inimesest, kes erinevad üksteisest nagu öö ja päev. Romanist kiiresti rasedaks jäänud Sigrid muudkui magab kodus, oodates sünnitust. Roman aga tahaks tormata lausa sünnituspalatisse, et ise oma lapse nabanöör läbi lõigata. Ta tunneb, et „liiga palju oli teisi inimesi tal elus ees olnud ja teda takistanud jõudmast millegi oluliseni“. Mees pole üle saanud alandustest, kui suuremad poisid teda kiusasid või mida ta läbi elas, kui pidi väiksema vennana kandma suure venna vanu riideid.
Kuna Sigrid tõrjub Romani oma elust eemale, pidades meest vaid spermadoonoriks, kellega endale laps teha, ei jää isamaalisel eestivenelasel, kes oma põlvnemist venelasest isast pidevalt põeb ja salgab, üle muud, kui astuda kaitseliitu. Roman tahab võidelda Eesti Vabariigi eest viimse veretilgani, kuna tema meelest astub varsti Vene kirsa Eesti territooriumile, sest Krimmi on juba venelased ukrainlastelt ära võtnud. Kaitseliidu õppustel teeb ta aga varjudes jämeda prohmaka, kui ei tee öösel vahet mägral ja vaenlasel. Õnneks leiavad kaaslased ta hommikul alajahtununa ja kahe katkise ribiga, kuid siiski elusana üles.
Autor on võrrelnud „Neverlandi“ ehk „Eikunagimaa“ tegelasi Peeter Paaniga, kes tahtis kogu aeg väike olla, sest tal oli hirm suurekskasvamise ees. „Mulle tundub, et siin raamatus jookseb sama teema läbi, tegelased ei taha suureks saada, neil on hirm vastutuse ees. Läbiv on veel ajaloo-, identiteedi-, meie Eesti riigi teema. Ja kuidas me identifitseerime iseennast,“ rääkis Urmas Vadi Rakveres lugejatega kohtudes (Kuulutaja. 4. mai 2018.).
Soovitan kõikidele Urmas Vadi austajatele, kes on lugenud tema romaani „Kuu teine pool“, tutvuda kindlasti ka „Neverlandiga“. See heas eesti keeles ja vaimukalt kirjutatud teos paneb kaasa mõtlema ja kaasa tundma tegelastele, kes kemplevad siin elus oma kompleksidega, kahtluste ja kõhklustega. Nad ei suuda neist isegi aru saada, rääkimata sellest, et üksteisega ausalt ja avameelselt rääkida. Vastupidi, veel rohkem ja jaburamalt takerdutakse elu keerdsõlmedesse. Leht lehekülje haaval rulluvad lahti tegelaste enesemääramise- ja identiteediotsingud, mis päädivad halenaljakate ja ängistavate ekstsessidega.
Kõikidel Urmas Vadi austajatel on peagi aga hea võimalus kohtuda kirjanikuga teleekraanil. 26. veebruaril jõuab eetrisse järjekordne „Presidendi raamatuklubi“, kus härra president Alar Karis ja saate külalised kõnelevad Vadi romaanist „Kuu teine pool“.
Ülle Kask
