Nohikumärul ehk leskede kättemaks

Sel nädalal kinodesse potsatav nohikumärul „Amatöör“ räägib loo arvutikutist, kes asub kätte maksma oma tapetud naise eest.

Marit Adorf

Kui olete kunagi vaadanud Jason Bourne’i tegelaskujuga filme, siis võib „Amatöör“ teile meeldida, sest bournelikku vaibi on siin päris palju. Armulugu siin küll ei teki, kuid kogu loo tegevustik on ajendatud kahe lese kättemaksuihast.

Filmi aluseks on Robert Littelli samanimeline romaan, mis ilmus juba 1981. aastal. Seega kogu filmis nähtav kaasaegne tehnikapark ja mobiiltelefonid on stsenaariumisse juurde kirjutatud, tegemist ei ole täiesti üks-ühele ajasturomaaniga. Littelli raamatuid eesti keelde tõlgitud ei ole, kuid „Amatöör“ osutus siiski koheselt lugejate seas nii populaarseks, et sellest valmis juba 1981. aastal ka filmiversioon. Mitte küll Hollywoodi toodangus, vaid see oli Kanada film.

Romaani autor on siiamaani elus, ta resideerub Prantsusmaal. Põhiliselt kirjutas ta spiooniromaane, mis on väga sageli otsapidi seotud Nõukogude Venemaaga. Ka „Amatööris“ on üheks peategelaseks venelannast endise KGB agendi lesk. Littell (sündinud 1935) on tänaseni aktiivne autor, tema viimane romaan ilmus alles eelmisel aastal ja see rääkis vene maffiast.

Uus filmiversioon toimub tänapäevases maailmas, kus on kõik kaasaja võimalused, sh nutitelefonid, droonid, turvakaamerad jms. Peategelane Heller (Rami Malek) töötab USA luureagentuuris CIA, ta ei ole päris otseselt IT-kutt või häkker, vaid luureandmete analüütik-dekrüpteerija. Tema IQ on 170, nutikas noormees, kuid mingi kerge autistliku joonega, näiteks ta ei saa eriti hästi aru, kui keegi nalja teeb. Sellest hoolimata, et ta on nohik, töötab kuskil keldris ja huumorisoont pole üldse, on ta abielus võluva naise Sarah’ga (Rachel Brosnahan). Film nende armulool pikemalt ei peatu, markeeritakse vaid see, et Heller väga armastab oma naist ja naine teda. Neil ei ole lapsi, ilmselt on nad alles oma abielutee alguses.

Kogu idüll saab traagilise lõpu, kui Sarah tapetakse Londonis toimunud terrorirünnaku ajal, hotellis, kus naine oli töölähetusel. Vaid eelmisel päeval on Heller aga ühe salajase informaatori käest saanud hulga ülisalajasi krüpteeritud faile, millest ilmneb, et Helleri enda ülemus direktor Moore (Holt McCallany) on toime pannud rea võimu kuritarvitamisi, saates salamissioonide käigus surma tuhandeid tsiviilisikuid eri riikides, seehulgas ka USA enda liitlasvägede üksusi. Kui ülemus ei paista eriti huvitatud olevat Sarah tapjate leidmisest ja karistamisest, siis käib Heller oma trumbi välja ning nõuab, et talle antaks vastav väljaõpe, et ta saaks ise oma käega naisetapjad teise ilma saata.

Heller nimelt on tüüpiline nohik, kes ei ole varem iial relva käes hoidnud, ta laseb märgist puhta mööda ja ega tal pole ka seda närvi, et kellelegi lähemalt kuul kerre läkitada. Selge on see, et temast ei saa ei snaiperit ega lähimõrtsukat. Külmavereline tapja temast aga siiski saab, ta lihtsalt ei kasuta oma sihtmärkide tabamiseks klassikalisi tulirelvameetodeid, vaid võtab kasutusele nutitelefonid, äpid, isemeisterdatud pommid ja erinevatesse süsteemidesse häkkimise.

CIA ülemus saadab talle muidugi kaela agendi, kelle ülesandeks on amatöörist spioon-nohik vaikselt maha koksata ja tema olemasolu maamunalt pühkida. Kuid Heller suudab proffide tapjate eest põgeneda läbi mitme riigi ning nopib järjest üles oma naise tapmisega seotud pahalased. Muuhulgas kasutab ta ühel juhul ka lilli. Oma teel kohtab ta venelannast leske Inquiline Daviest (Caitríona Mary Balfe), kellega koostöös jõuab oma eesmärgile sammukese lähemale. Lõpuks muidugi saabub õiglane võit, pahad saavad oma palga ja CIA direktor kuulutab mureliku näoga teleuudistes, et paha direktor Moore tegutses ilma riigi teadmata, viies salamissioone läbi omal algatusel ja vastutusel.

Lugu on iseenesest üsna trafaretne, aga see on siiski režissöör James Hawesi käe all vormistatud kaasahaaravaks tagaajamislooks, nii et kui naudite klassikalisi märuleid, mis sisaldavad mõnd plahvatust, mõõdukalt kaklusstseene ning tagaajamist maal ja merel, siis peaksite seda filmi vaatama minnes rahule jääma küll.

Näitleja Rami Maleki talendi austajad ei pea pettuma. Ta teeb veenva rolli, talle saab kaasa tunda, ta paneb oma tegelaskuju elama ning ei jää sugugi alla Jason Bourne’i rolli teinud Matt Damonile.

„Amatöör“ on Hawesi teine täispikk mängufilm, varem on ta põhiliselt töötanud briti telesarju tehes. Tema eelmiseks filmiks oli ajalooline biograafiline draama „Üks elu“ („One Life“, 2023), mis jutustas loo briti heategijast Nicholas Wintonist, kes päästis II maailmasõja ajal tuhandeid juudi lapsi sõja jalust. Tolle filmi peaosas oli Anthony Hopkins ja seda näidati ka Eesti kinodes.

Võrreldes eelmise filmiga on Hawes teinud huvitava pöörde ja võib küll kindlasti öelda, et ta on Hollywoodi tasemes teinud hüppe paremuse poole. Eelmine linateos ei olnud küll halb, kuid oli liiga telefilmilik. „Amatöör“ on juba nagu päris kinofilm, sellele enam ei saa ette heita, et oleks nagu midagi puudu jäänud. Kui üldse millegi kallal iriseda, siis ehk vaid selle pärast, et lõpp oli veidi imalavõitu, aga samas ei olnud seda liiga pikaks venitatud, nii et võib andeks anda. Kaks tundi möödus kinos tempoka põnevuse saatel, igav ei hakanud.