Noor näitleja Märt Koik tahab arvamuskultuuri paremaks teha

Teleseriaalist “Köök” tuttav Märt Koik leiab, et oma arvamust tuleb avaldada, sest vaikimine tähendaks nõusolekut sellega, mida avalikult räägitakse.

Tõnu Lilleorg

Koik on tuntud ka video- ja muidu blogijana, kes võtab julgelt sõna ühiskonnaelu palavatel teemadel. Eile Tartu teatris Must Kast esietendunud ühemehetükis “Avameelselt arvamisest” juhatab näitleja publiku arvamustandrile, kus põrkuvad maailmavaated, lauslollus ja ärapanemine.

Konservatiivist liberaaliks

Koik leiab, et teda muutis sallivamaks õppimine Viljandi kultuuriakadeemia teatrikoolis. Õppides looma rolli, tuli näitetudengil õppida aru saama tegelaskuju olemusest, miks too midagi teeb või asjadest arvab. See omakorda andis näitlejale oskuse aru saada mehhanismist, kuidas on tekkinud tema enda arvamused, mis ta elukeskkonnast kaasa on saanud. Lavastuses kasutabki Koik eelkõige enda kogemusi ja tähelepanekuid.

Maailmavaateliselt peab ta end liberaaliks. “Veel seitse aastat tagasi olin konservatiiv,” rääkis noormees. “Ma olin see mees, kes kirjutas oma blogis – homodele kindel ei. Siis läksin ülikooli, nägin teisi inimesi ja rääkisin nendega. Minu tolleaegne tüdruksõber, praegune abikaasa, küsis, mis mul homode vastu on. Mina ärritusin ja ründasin teda vastu, et miks tema nende poolt on,“ jutustas Koik.

„Oma arvamuse põhjendus mul puudus, ründasin teise inimese puhul vaid seda, et tal on minust erinev arvamus. Ühel hetkel küsisin enda käest: Märt, miks sina nii arvad? Vaatasin enese sisse, üritasin asja analüüsida ja nüüd ma olen siin ning räägin sellest,” jätkas näitleja.

“Kas inimese mittearmastamise üheks põhjuseks võiks olla see, et ta on mees? Ei ole ju,” tõi ta näite ühest lavastuse mõttekohast.

Rohkem empaatiat

Tänase Eesti arvamuskultuuri eredaks osaks oleva anonüümse netikommentaariumi suhtes on Koik skeptiline. “Ühelt poolt on seal levinud retoorikavõte, et jah, ma saan kirjutajast aru küll. Sellele järgneb aga enamasti rünnak, susatakse teravalt ja piltlikult öeldes joostakse minema.”

Koik usub, et anonüümsus ei soosi arusaamist, ent kui inimene näeb mingit teemat läbi oma tuttavate ringi, saab ta tajuda olukorda vahetumalt ning kujundada oma arvamuse sellest lähtuvalt.

Kindla maailmavaate omamine on näitleja sõnul okei. Tähelepanelik tasuks olla aga siis, kui kipub tekkima arvamus, et teistelgi peaks samasugune maailmavaade olema.

“See ongi suur tüliallikas. Mina leian, et kui inimene on konservatiiv, siis see on jumala okei – ole konservatiiv! See aga ei tähenda, et keegi teine peaks olema konservatiiv,” lausus Koik. Tema sõnul kaasneb kitsa maailmavaatega sageli ka eelsoodumus olla kriitiline teistsuguse maailmavaate esindajate arvamustes sisalduvate heade mõtete suhtes, mille elluviimine võiks tuua paljudele kasu.

Lahendusena parema õhkkonna loomiseks ühiskonnas näeb näitleja empaatiavõimet, võimet tajuda ja mõista teise inimese emotsioone ja vajadusi. Siit saab alguse ka võime teisele kaasa tunda ja näha maailma laiemalt kui vaid enda mätta otsast.

Näitleja usub, et kui üksikisik on õnnelik, on ka ühiskond õnnelik: “Kuna ühiskond ei ole isik, ei saa ta olla õnnelik, kui tema sisu ehk inimesed ei ole õnnelikud,” ütles Märt Koik.

Igale uudislavastuse etendusele järgneb avatud vestlusring, kus osaleb näitleja ja erikülaline. Esialgu näeb tükki Tartus Genialistide klubis.

Märt Koik leiab, et õnneliku ühiskonna teevad õnnelikud inimesed. Foto: Gabriela Liivamägi