Noorpaar tegi mootorrattaga maakerale tiiru peale
Lääne-Virumaa Keskraamatukogus toimus kohtumisõhu Kariina Tšursini ja Margus Sootlaga. Nad on esimesed eestlased, kes kahekesi mootorrattal ümber maakera rännanud. Aastatel 2008-2011 läbisid nad 1126 päevaga 70 riiki ja 170 564 kilomeetrit.
Ülle Kask
Noorpaaril, kes läinud nädala kolmapäeval Rakveret väisas, tekkis mõte teha maakerale tiir peale aastal 2005 Iraanis matkates. „Tollal küsiti, kas oleme hullud peast, sest seal elavad ju terroristid,” ütles Kariina Tšursin.
„Iraanlased on üks lahkem ja sõbralikum rahvas maailmas ning võtavad kõiki avasüli vastu,” lisas Margus Sootla. „Iraan on tore ja turvaline koht, mida meedia ei näe ega kuule.”
Boliivias tabas matkajaid kõrgusehaigus
- aastal alustasid motomatkajad ümbermaailmareisi läbi Euroopa Inglismaale ja sealt Lõuna-Ameerikasse. „Mõte oli ookeanist ookeanini ja tipust tippu,” rääkis Margus. „Lõuna-Ameerika suurim elamus oli Boliivia, kus pool riiki asub kõrgplatool. Sõitsime 24 tunniga nullist 5000 meetri peale ja ullikesed, nagu me olime – ühel hetkel kadus võhm ära ning saime mäehaiguse.”
Kariina jutustas, kuidas nad tollipunktini taarusid. „Kõrgus mõjus nii, et kätt tõstes hakkasid hingeldama. Margus oli näost hall. Kaevanduses oli arst, kes ütles, et ainuke ravi kõrgushaigusele on see, et tuleb alla tagasi minna.” Aga matkajad tahtsid ära näha 3600 meetri kõrgusel asuva maailma suurima soolajärve Salar de Uyuni. „Seal oli maa ja taeva vahel ebamaine tunne nagu teisest maailmast.”
Lõuna-Ameerikast meenutasid kaasad veel seika, kui nad ületasid tuntud narkoriigi Kolumbia piiri, kus neil kästi kõik asjad lahti pakkida. Kõige kurioossem oli see, et narkopolitseinik, kellel polnud narkokoera, hakkas ise asju läbi nuusutama ja võttis ette ka nende matkasaapad.
Austraalia – punane ja tühi manner
Iga päev ei saa mootorrattaga sõita, sest ees on mäed ja veed. Ookeanil on transportimisel trobikond nõudeid, mis täita tuleb. Austraalias tõmbas ametnik valgete kinnastega nende masinast üle, leidis kolm liivatera ja tegi 100 dollarit trahvi ning saatis ratta uuesti pessu. Maakera kuklapoolel peljatakse igasugu võõrliikide ja tõbede sissetoomist ning sestap peab piiri ületav kaup olema piinlikult puhas.
„Austraalias oli hämmastav see, et saar on tühi ja punane, kuna inimesed elavad rannikul,” kõneles Kariina. „Väga äge on, kui hakkad sõitma kusagile, kus inimesi ei ela. Panime kõrbes telgi püsti. Isegi loodushääli polnud kuulda. Lihtsalt vaikus. Ja siis äkki telgis olles kuuled, et maa väriseb: mats, mats, mats. See oli känguru, kes hüppeid tegi.”
„Öösel hakkab elu keema, sest päeval on kuum,” sõnas Margus. Austraalia loodus endast mingit ohtu ei kujuta, kuigi on madudest ja muudest elukatest rikas. „Ämblikke oli ka, aga pidage meeles,” rõhutas Margus, „et mida suurem ämblik, seda ohutum ta on.”
„Austraalia südames nägime ära ka maailma suurima kivi Uluru,” jätkas mees. „Aborigeenid ei soovita sinna ja meie, austusest põlisrahvaste vastu, kivi otsa ronima ei hakanud.” Aborigeenide kultuskivi on ligi viis kilomeetrit pikk ja üle 340 meetri kõrge ning tegelikult on tegemist keset kõrbe kõrguva mäega.
Hindud tahavad surra Varanasis
Aasia-muljeid jagades olid rändajatel eredamad mälestused Indiast. Üks sealseid värvikamaid linnu on Varanasi, kust voolab läbi ka püha jõgi Ganges.
„Kui sured Varanasis, pääseb su hing otse nirvaanasse,” kõneles Kariina. „Kui sul on halb karma, võid uskumuse järgi uuesti sündida sääsena ja nirvaanasse ei pääse.”
Hindude matuserituaalid on kohati võikad, sest nad põletavad oma surnud ja viskavad tuha jõkke. Kuna Indias on puid vähe ja need on kallid, vaestel aga pole raha, et laipu põletada, lükatakse korjus vette ja poolpehmed laibad ujuvad mööda jõge.
„Hindud joovad ka seda vett, nad on mikroobidega karastunud ja raudmagudega,” ütles Margus.
„Kui söögist rääkida, siis Margus sai sealt ägeda düsenteeria,” lisas Kariina.
„Kõik sain mina külge,” heitis mees enda üle nalja. Olude sunnil pidi ta minema sealsesse erakorralise meditsiini osakonda, kus eelnevalt nahka desinfitseerimata pandi talle soonde mingeid antibiootikume ja füsioloogilist lahust. Laatsareti põrandal vedeles prahti, rohupudeleid ja veriseid vatitupse. Mingeid vaheseinu ega kardinaid polnud. Kõrvalvoodis ahmis võõras naine kramplike liigutuste saatel õhku ja teda ümbritsesid nutvad sugulased. „See oli šokiravi ja peale seda olin ma terve nagu purikas,” muheles mees.
India liikluses valitseb kaos, kus maksab tugevama õigus. Kui sõidad vastassuunavööndis, politsei lihtsalt lehvitab sulle. Suurele ristmikule sõidavad nad 100ga ja kõva signaaliga. Iga manöövrit saadab signaal. „Signaal on elu alus,” sõnas Margus.
„Kui keegi tuututab, siis tead, kus sa oled. Indias ei käi elu nelja seina vahel, vaid tänaval,” lisas Kariina.
Etioopias tahavad naised meeste käest peksta saada
Musta Mandri Aafrika jätsid motomatkajad viimaseks. Kui reisida sel mandril, mis Kariina sõnul on toores ja jõuline, võib mitmekülgse elamuse saada Etioopiast, mis erineb ülejäänud Aafrikast nagu oaas. Inimestel on ka näod teistsugused – väga ilusad, sest nad on araablastega segunenud.
Etioopia mägiküla Lalibela on võimas palverännakukoht. Sealsed 12.-13. sajandist pärit käsitsi maa sisse raiutud kirikud on oma aja tõelised meistriteosed, mis ehitati maa alla seetõttu, et need tollal Etioopiasse vallutus- ja usureide tegevatele moslemitele silma ei hakkaks.
„Usk paneb suuri tegusid tegema,” sedastas Margus. „Aafriklased on väga usklikud. Rituaale toimetades kostab kõlaritest tümakas, nad plaksutavad, laulavad, suhtlevad, trumm ja löökriistad on nende spetsialiteet.“
Kariina rääkis, et Etioopia hõimud on ka teistsugused. „Neil on komme, et naistel on palju arme, ja nad paluvad, et mehed neid piitsutaksid. See on auasi, mida rohkem ja sügavamaid arme neil seljal ja kehal on.”
„Mehed ei tahtnud naisi peksta, aga nood provotseerisid ja tahtsid peksa saada,” ütles Margus. „Tekib küsimus, kes oleme meie, et neile seda ette heita.”
Igas sadamas on eestlane
Küsimuse peale, kas nad oma teekonnal ka eestlasi kohtasid, naljatas Margus, et eestlane on tõesti igas sadamas. Kolumbias läks mootorrattal amortisaator katki ja nad elasid kuu aega eestlannast Eve peres, kes oli kolumbialasega abielus. „Mul läheb tänaseni tuju heaks, kui meenutan, kuidas me Evega kohalikust toorainest eestipäraseid toite üritasime teha,” rääkis Kariina. „Ta ei suutnud varjata oma siirast heameelt selle üle, et ometi on keegi, kellega neid jagada, sest ei lapsed ega mees saa neist võõrastest roogadest lihtsalt aru.”
Andides kohtasid nad aga eestlaste gruppi, kes bussist välja ronis, kui Eesti numbrimärgiga mootorratast märkas. Nad lehvitasid sini-mustvalgeid lippusid ja hõiskasid rõõmust.
Aga Austraalias oli supermarketis müügil estonian bläck – eestimaine must leib, see oli matkasellidele suur üllatus.
Kariina Tšursini ja Margus Sootla kolm aastat kestnud fantastilistest seiklustest mootorrattal saab lugeda raamatust „Ühel teljel ümber planeedi”, mis pälvis 2015. aastal parima reisiraamatu tiitli.
Kariina Tšursin Ja Margus Sootla reisiraamatuga „Ühel teljel ümber planeedi”. Foto: Ülle Kask
