Nooruslikus võtmes Eestist ja eestlastest – tantsides

19. ja 20. augustil saavad Rakvere Vallimäel teoks Koolitantsu Kompanii 12. lennu etendused „Udus või ilmsi“ – need on pühendatud Eestile. Rohkem kui viiskümmend noort tantsijat, muusikud Kelly Vask ja säm toovad livebandiga vaatajani tahke Eestist ja eestlastest.

Katrin Uuspõld

Rakvere Kultuurikeskuse direktor Eve Alte on Eesti Tantsuagentuurist Raido Bergsteinilt juba mitu aastat küsinud: kas oleks midagi, mida Rakveres lavastada? Ei olnud. Kuni eelmisel sügisel vastas Bergstein: jah, ta teab, mida teha!

„Siis käis mul klõps,“ ütleb Raido Bergstein. Nimelt Eest Vabariigi sajandaks sünnipäevaks lavastasid koreograafid Kadi Aare ja Maarja Pruuli Koolitantsu Kompanii 10. lennuga „Ärka üles“, mis on lavastus Eesti noortest 90ndatel, Eesti muusika ja huumoriga, millega publik suudab samastuda. „Mul käis klõps: mis oleks, kui võtaks selle aluseks ja liiguks edasi,“ räägib produtsendi rollis Raido Bergstein ideest, mis ajastati Eesti taasiseseisvumise 31. aastapäevaks.

Töö algas juba veebruaris, viimase nädala jooksul on koreograafid Kadri Aare ja Maarja Pruuli ning repetiitor Kerstin Lõhmus rohkem kui viiekümne noorega, kes üle Eesti on lavastusse välja valitud, tantse harjutanud.

„Koolitantsu Kompanii põhimõte on see, et valime need noored, kes on võimelised ja kes tahavad tantsida. Seekord olid veidi eelistatud showtantsu ja hip-hopi-tantsijad, aga meil on ka kaasaegse tantsu tantsijaid ja rahvatantsijaid – tahe ja valmisolek peab paistma. Igasugune loominguline protsess eeldab kohanemist, hästi kiiret reageerimist ja õppimist. Kui ei ole õiget suhtumist, siis ei ole võimalik seda teha,“ märgib Raido Bergstein.

Koreograaf Maarja Pruuli ütleb, et palju inspiratsiooni saadi toimumispaigast, Rakvere Vallimäest, Eestist, Eesti taasiseseisvumispäevast. „Mõned paremad killud oleme võtnud kaasa ka eelmisest lavastusest. „Udus või ilmsi“ – igal vaatajal endal on seal avastamist, mida tema välja loeb. Kõige laiemas mõttes näeme nii, et kõik, mis meil siin Eestis on, meie inimesed, isegi kogu maailm tänasel päeval – kui vaadata enda ümber ringi, siis tekib küsimus: on see unes või ilmsi? Või hoopis udus? Seda nii positiivses võtmes kui mitte nii positiivses võtmes. Selles lavastuses on erinevad tahud Eestist ja eestlastest ning ka fantaasiale jääb ruumi,“ iseloomustab Maarja Pruuli lavastust.

Eesti teema ja eestluse avamiseks kasutasid koreograafid ka oma lähiringkonna abi, küsides lihtsaid küsimusi: kes on nende jaoks eestlane, mis on eestlus, kuidas kirjeldada välismaalasele eestlast? Mis iseloomustab meid kui riiki ja kui inimesi?

„Mõtlesin, et see on äge, ma ei ole saanud varem lähedastega sel teemal arutleda – tavaliselt ju ei küsi, kuule, kes on sinu meelest eestlane? Aga see kinnitas palju meie endi mõtteid, mis olid tekkinud,“ räägib Kadi Aare.

„Kui intervjueerisime lähedasi, jäi tugevalt kõlama – isegi minu 13aastasel vennal – Eesti talud, külad, loodus. Seda võib näha lavastuses ka, samuti veidi eestlaste karakterist ja inimsuhetest. Läheneme nooruslikus ja positiivses võtmes, aga leiab mõtlemisainet ka nende asjade üle, mis praegu maailmas sünnivad. Teemades tuli teha valikuid, sest ootame erinevas vanuses publikut, soovime, et see oleks ilus tähistamise päev,“ ütleb Maarja Pruuli.

„Jah, tähistada väikest aga vägevat Eestit,“ lisab Kadi Aare.

Kolm koolinoort rohkem kui viiekümne tantsija seast on Lumi Pukk Tallinnast, Karolina Anvelt Tartust ja Artur Jukola Pärnust. Lumi ütleb, et on tantsinud terve elu ja lavastus tundus äge asi, mida noortega teha. „Mind motiveeris see, et hakkasin asjadele „jah“ ütlema, haarasin võimalustest, mis mul ette tulid,“ ütleb Lumi, kes haaras võimalusest liituda tantsulavatusega.

Karolina Anvelt teadis juba, mida koereograafid Kadi Aare ja Maarja Pruuli on varem lavastanud ja see on talle väga meeldinud. „Mind intrigeeris ka nimi „Udus või ilmsi“,“ ütleb Karolina.

Artur Jukola on tantsinud 11 aastat. „Tantsimine on mu lemmiktegevus, see teeb mind rõõmsaks. Tahan katsetada, võtta järgmist taset. Väljakutse on ka selles, et tantsimine on üks asi, aga esinemine teine,“ selgitab noormees põhjust, miks liitus tantsulavastusega.

„Paljudel noortel on tehniline tase juba väga hea, aga oluline on juurde saada mentaalset, sotsiaalset, emotsionaalset poolt ja seda see lavastus neile annab,“ teab Maarja Pruuli.

Raido Bergsteini meelest on Eestis väga palju noori väga häid tantsijaid. „Aga küsimus ei ole selles, kas neil on see tehnika olemas, vaid mida me selle tehnikaga peale hakkame, milliseid elamusi pakume ja mida ise sellest saada tahame. Hea tants, vahet ei ole millises žanris või stiilis, puudutab inimesi, kes pole ise seda stiili tantsinud või pole üldse tantsinud. See on väljakutse,“ kirjeldab ta.

Koreograafid kuulasid lavastuse tarvis läbi tuhandeid eesti laule ja tegid valiku. „On tänavatantsule sobilikke lugusid, rahvuslikke lugusid. Oluline on see, et on eesti muusika ja muusikud,“ ütleb Kadi Aare.

Haljalast pärit muusik Kelly Vaski roll on see muusika sättida bändi konteksti, veidi arranžeerida ja panna platsil kõlama – ta on laval koos räppar sämi (kodanikunimega Sam Schmidt) ja livebandiga. „See on hästi mitmekülgne ülesanne ja huvitav väljakutse. Seda enam on mul hea meel, et esimese sellise suure projekti saan teha oma kodukandis, pluss mu õde teeb kaasa tantsijana. Nii et natukene perekondlik sündmus ka,“ ütleb Kelly Vask.

Lavastajate teadlik valik on kasutada ainult eestikeelset muusikat ning laulude tekstid on Kelly Vaski  meelest väga ilusad. „Lavastusest jookseb läbi palju päris tugevaid kujundeid, eestlastele omaseid olukordi, aga ka päevakajalisi sündmusi,“ avab ta tükki.

Mis meeldib teile, noortele, eestlaste ja Eesti puhul?

Lumi Pukk: „Eestlased hoiavad ennast veidi tagasi, ei ole nii ekstraverdid, kuid ühtsus on väga suur. Näiteks laulu-tantsupeo ajal, kui on palju eestlasi koos, tõuseb patriootlikkus kõrgele.“

Karolina Anvelt: „Nii palju on olnud välismaist ja igalt poolt mujalt tulevat, aga Eestis on ka palju ägedaid asju, inimesi, mõtteid, mida võiks rohkem välja tuua. Olen uhke, et me ei ole nii avatud inimesed – seda on võibolla imelik öelda – mulle meeldib, et hoiame kokku, aga vahepeal on hea, kui hoiad omaette, kogu aeg ei ole avatud suhtlemist, vahepeal on rahu ja vaikus.“

Artur Jukola: „Mulle meeldib Eesti puhul areng igas valdkonnas. Oluline on vaadata vigu ja õppida neist, teha siis paremini.“

Kelly Vask: „Arvestades praegust õhustikku, on vabaduse mõte pingsalt õhus kogu aeg. Ma olen nii noor, mina juba sündisin vabas Eestis, aga see, mida tähendab olla vabal maal ja vaba eestlane, käib kuidagi põlvest põlve nii tugevalt kaasas. Seda ei oska iseenesestmõistetavalt võtta. Saame oma asja teha eesti keeles, lisaks muusikale ka haridus, lavastused jne, see on väga lahe. Samas hoiame pikka traditsiooni, oleme üks väheseid väikeseid rahvaid, kellel on see privileeg, hoida sidet ja hoida oma päris-pärimust elus.“

Kuidas tähistada taasiseseisvumispäeva?

Kadi Aare: „Olen oma armsa perega. Tähtpäevad on need, kus eestlased leiavad võimalusi oma perega koos olla.“

Maarja Pruuli: „Tegutsedes, tehes midagi, mida sa tahad ja armastad (meie siin armastame väga tantsida!). Teotahet ja aktiivsust süstiks inimestesse juurde.“

Karolina Anvelt: „Minu pere saab kokku ka pigem tähtpäevadel.“

Lumi Pukk: „Mina otseselt taasiseseisvumispäeva ei tähista, võibolla olen liiga noor selleks. Aga pean sel päeval Eestit rohkem meeles.“

Artur Jukola: „Minu jaoks on see tavaline päev.“

Raido Bergstein: „See on olnud tavaliselt üks vaba päev kultuurikorraldaja elus, aga tänavu on see üks tore tööpäev. Mul on hea meel selle ägeda kambaga siin Rakveres olla.“

Kerstin Lõhmus: „Eesti on kodu. Nii Eesti sünnipäeval kui taasiseseisvumispäeval istume ikka perega pika laua taga ja sööme head-paremat.“

Kelly Vask: „Sel aastal on taasiseseisvuspäeva tähistamisega lihtne: kell 12 tulla Rakvere Vallimäele vaatama tantsulavastust „Udus või ilmsi“! Olen mõelnud ka sellele, et me tähistame suurelt 24. veebruari, aga 20. august nagu natuke lipsab mööda. Aga võibolla see ongi hea. Võibolla see ongi see koht, et võtta kokku oma kõige lähedasemad ja teha nendega midagi toredat, võtta nendega see hetk. Piknik? Väike kiluvõileib? Selline perekeskne sündmus.