Normaalne noortekas
Uue noortefilmi „Öölapsed“ esilinastus lükkus eelmise aasta septembrist selle aasta juulisse, ja hea on, sest see sobibki kergeks suvefilmiks palju rohkem kui kooliaasta algusesse.
Margit Adorf
Kuuma suveleitsaku eest on vahepeal väga hea kinosaali pageda, kui seal saalis konditsioneer töötab. Ja kuna aju on nagunii puhkuselainel, siis kerglane komöödia on suveks mõnus mahe meelelahutus.
Käisin filmi vaatamas keskpäevasel pressilinastusel, kus oli koos selline seltskond, et keegi valju häälega kordagi ei naernud, kuid ei saa siiski öelda, et poleks üldse muigamagi pannud. Sihtgrupiks on teismelised, neile ehk pakuvad „Öölaste“ killud rohkem nalja, kuigi mulle isiklikult tundus, et need killud olid kuidagi jube vanamoodsad. Selline efekt, et on soov olla väga noortepärane, aga eriti ei õnnestu.
Siiski, see häiris rohkem pigem päris filmi alguses, sissejuhatus oli mõnevõrra kohmakas ja film ei läinud sugugi kohe esimestest kaadritest käima. Sissejuhatav, koduvideo laadis tehtud osa ei haakunud stiililiselt ülejäänud filmiga üldse. Ka ajastusse paigutamine jäi häguseks, oli see nüüd täiesti kaasajas toimuv või kümmekond aastat tagasi? Kohati tundus nagu oleks retro, siis ikkagi paistis, et kaasaegne… Selle koha pealt oleks võinud asi selgem olla.
Aga käima see film siiski läks ja kokkuvõttes saab öelda, et režissöör Priit Pääsuke on valmis saanud normaalse noorteka, mis küll ei ole nii huilgamapanevalt vaimustav kui näiteks Ruumeti „Päevad, mis ajasid segadusse“, kuid kui võrrelda sel kevadel linastunud filmidega, siis Vilbre „Eesti matusest“ on „Öölapsed“ kindlasti peajagu parem.
„Öölastes“ on peategelasteks kolm eri vanuses õde, kõige vanem, juba iseseisva elu peal Karin (Piret Krumm), äsja gümnaasiumi lõpetanud Liis (Grete Konksi) ja veidi noorem, kuid siiski juba teismeline Jane (Alice Siil).
Õed on võrdlemisi jõukate vanemate lapsed, ema ja isa (Peeter Oja, Laine Mägi) paistavad olevat õnnelikus abielus, kõik on tüüne, mingeid hingekäristavaid kriise selles peres ei paista olevat, tavalised väiksed nagelemised ja tavalised probleemid, mis normaalsetel inimestel ikka on – veidike kiiva kiskuv armuelu, Liisil ka raske otsus, kuhu kooli edasi õppima minna.
Filmi tegevus toimub ühe kuuma suveöö jooksul ja õdedele sekundeerib veel terve hulk koomilisi kõrvaltegelasi, eesotsas pidevalt pilves oleva kahe mehega, kes miskipärast politseimundris aega veedavad. Need on siis lihtsalt kaks koomilist klouni, kes vahepeal publiku pingeid maandavad. Libapolitseinik Ott Lepland teeb igal juhul päris lõbusa rolli koos libapolitseinik Juss Haasmaga.
Tegevust siinkohal ümber jutustada on üsna mõttetu, kõige enam annab filmi võrrelda nii juba mainitud Ruumeti 90ndate filmiga kui ka Andres Kõpperi ja Arun Tamme „Vasaku jala reedega“. Selles trios on „Öölapsed“ küll kõige süütum, vähemrajum ja leebem lugu, kuid stiililiselt lähevad need kõik ühte patta ja ei ole ükski nendest vaatamiskõlbmatult halb.
„Öölapsed“ on selline film, mida võib julgelt vaatama saata oma teismelised lapsed, ilma et peaks kartma, et nad saavad sealt mingeid rumalaid ideid, mida järele proovida või näevad seal midagi hirmus kõlvatut. Peale selle, et Liisi sõbranna (Jaune Kimmel) on terve filmi vältel täis kui tinavile ja selle rollisoorituse eest väärib eraldi aplausi, sest välja kukkus väga ehedalt.
Filmitegijate kiituseks tuleb öelda, et tegelaste vahel valitseb hea sünergia, kogu näitlejate ansambel klapib omavahel hästi ja see kooslus mõjub loomulikult. Sündmused kulgevad sujuvalt, kuigi kohati kergelt teatraalselt, aga see ei jää häirima. Igal tegelastepaaril on loos oma kindel koht ja oma kindel lugu, mis sobib sündmusteritta ladusalt. Tempo on korras, venima ei hakka, natuke lihtsake see lugu küll on (stsenaristid Ewert Kiwi, Mart Raun), kuid parem lihtne ja korralik, kui ülepingutatud ja äbar. Niisiis on eesti kino juurde saanud ühe täitsa normaalse noorteka, mida tasub sel suvel kinno vaatama minna küll.
Pildil peategelased, õed Liis (Grete Konksi) ja Karin (Piret Krumm). Foto: Pressimaterjalid
