Nüansirohke krimidelikatess

Reedel esilinastuv „Väikesed asjad“ on maiuspalaks krimisõpradele, see on neo-noir krimifilm ehk värske kraam klassikalises vormingus.

Margit Adorf

Tegemist on John Lee Hancocki autorifilmiga, mille juures ta on nii stsenarist kui režissöör. Eesti publikule võib filmi autor meenuda näiteks Walt Disney eluloofilmiga „Hr Banksi päästmine“ (2013) ja südamliku spordidraamaga „Pime nurk“ (2009). Hancocki käekiri filmide juures on filigraanne, ta armastab klassikalist lähenemist ja lihvitud detaile ning „Väikestes asjades“ sama stiil jätkub.

Loo peategelaseks on Joe Deacon (Denzel Washington), suurest linnast dramaatiliselt ära kolinud endine detektiiv, kes satub pealtnäha juhuslikult ringiga uuesti endise töö juurde tagasi ning seal hakkab tasapisi lahti hargnema minevikupundar, mis lõppkokkuvõttes jätab tähelepanelikule vaatajale rohkem küsimusi kui pakub vastuseid.

Laisem vaataja saab oma seletuse kätte, kuid see, kes jälgib väikeseid asju, võib soovida filmi uuesti üle vaadata, sest lõpplahendus on üllatav ja ootamatu, kuid siiski mitte ebaloogiline.

Deacon asub koos noorema detektiivi Jim Baxteriga (Rami Malek) lahendama noorte neidude mõrvu, mis sarnanevad mõrvalainele, mida omal ajal lahendas Deacon. Põhikurikaelana kerkib esile Albert Sparma (Jared Leto), kes on küll üsna klišeelik tegelane, kuid siiski mitte üheülbaliselt lame.

Leto ja Washingtoni rolliesitused on väga head, Maleki sooritus jätab soovida, mõjub võltsilt, Ta küll püüab olla karm uurija ja kõhklev kollanokk samaaegselt, kuid see kahevahelolek mõjub liiga rabedana. Filmi see kehvapoolne roll siiski ära ei riku, sest lugu ja vormindus on väga head. Olgu veel mainitud, et Jared Leto kandideerib oma selle filmi rolliga Kuldgloobusele parima kõrvalosatäitja kategoorias. Ja ta on selle nominatsiooni auga välja teeninud.

Lugu kulgeb üsna aeglases tempos, kärtsu ja tagaajamist eriti ei ole, kuid jälgimist on ekraanil kuhjaga, seda nii sisulise poole kui visuaali osas. Linateose loojad on väga osavalt kasutanud erinevaid montaažitehnikaid, detailid pannakse elama, üleminekud on nauditavad.

Vaatajal tõepoolest on, mida vaadata ja millele kaasa mõelda – film ei ole lihtsalt visuaaltapeet, mille jooksul oma aju paariks tunniks välja lülitada. Loo jooksul saab oma mõtterännakul eksida nii mitmessegi keerdkäiku ja kahtlustada erinevaid tegelasi, selline ju peabki üks korralik film-noir olema.

Kindlasti paneb linalugu mõtlema ka pärast kinosaalist lahkumist ja hea on, kui teil on kellegagi selle üle hiljem koos arutleda. Film on kategoriseeritud alla 16-aastastele ebasoovitavaks. Selle kohta võin öelda niipalju, et mingeid ülemäära võikaid stseene seal ei ole, kuid ega see mingi lastefilm kindlasti pole. Selle vaatamine nõuab teatud elukogemust, muidu hakkab lihtsalt igav.

Igal juhul, kui te olete krimisarjade ja krimiromaanide fänn, siis on „Väikesed asjad“ kindlasti meeldivaks maiuspalaks kultuurielamuste reas, mis aitab mõtted paariks tunniks igapäevaselt argirutiinilt eemale peletada.

Paralleelina võib „Väikeseid asju“ meeleolult võrrelda 1995. aasta filmiga „Seitse“ (rež David Fincher), kuid „Seitse“ on sellest praegusest siiski peajagu üle. Kui teile pärast „Väikeseid asju“ tundub, et midagi jäi nagu puudu ja kui te ei ole mingil põhjusel „Seitset“ näinud, siis soovitan vaadata. Praegu saab seda näha näiteks Netflixi filmivalikus.

Kurikael Albert Sparma (Jared Leto, paremal) tõmbab endise krimiuurija Joe Deaconi (Denzel Washington) kassi-hiire mängus mitmel korral haneks. Foto: pressimaterjalid