Nunnu romantiline suvekomöödia

Indiana Jonesi kõrval jõuab sel reedel kinodesse romantiline suvekomöödia „Ära võta südamesse“, mille mina olen jõudnud juba ära vaadata.

Margit Adorf

Komöödia üheks produtsendiks ja peaosaliseks on Hollywoodi superstaar Jennifer Lawrence, kes filmis mängib umbes 30-aastast minevikku kinni jäänud üksildast provintsinaist Maddie Barkerit. Ta elab kaunis mereäärses linnakeses, mida vaikselt hakkavad üle võtma rikkurid, kes kasutavad linna suvekuurordina, mistõttu ka kohalike jaoks kinnisvara hinnad kerkivad.

Maddie ongi nüüd kimpu jäänud oma lapsepõlvekodu eest maksmisel ja rahahädas võtab ta viimaks vastu ühe tööpakkumise, mis sisaldab rikkuritest vanemate soovi oma poega sügisel algavaks ülikooliks ette valmistada. Täpsemalt on nende sooviks, et mõni kena noor naine nende pojaga veidi sebiks ja temalt süütuse võtaks, sest poeg istub vaid oma toas, mängib videomänge, sõpru tal õieti pole ja ülihoolitsevad ema-isa kardavad, et niisugusena ei saa ta küll kuidagi elus järje peale.

Loomulikult hakkab kohe algusest alates kõik kiiva kiskuma, üks traumeeriv äpardus järgneb teisele, sõna otseses mõttes tekib asjaosalistele ka füüsilisi traumasid, hingepiinadest rääkimata. Noormehe Percy Beckeri rollis on Andrew Barth Feldman. Percy on üsna tüüpiline USA filmides esinev nohik, kuid õnneks mitte liialt ülepaisutatult karikatuurne. Tegelaskuju on küll nohiklik, kuid realistlikkuse piires ja enamaltjaolt seisavad tema kohmetuse ja korralikkuse taga ülehoolitsevad vanemad, kellesarnaseid tänapäeval leidub vägagi palju.

Maddy on noormehest pisut erinev n-ö aastakäik ja elu on teda parasjagu väntsutanud, nii et käitumiselt on ta enesehävituslik ning reegleid eirav. Siiski, sedagi mitte ülemäära paisutatult – ta ei ole äärmuslikult mässumeelne ega ka mingi eluheidik. Naine on seni omadega enamvähem normaalselt hakkama saanud, ta ei ole suitsidaalne ega erakordselt depressiivne, kuid eks temalgi on mõõnaperioode ja meestega ei ole tal ka elus kuigivõrd vedanud.

Stsenarist-režissööriks on Gene Stupnitsky, stsenaariumi kallal aitas kaasa ka John Phillips. Peaks ütlema, et kahe peale on neil õnnestunud kokku panna päris kena looke, mis küll liigub üsna etteaimatavat rada, kuid loo eeliseks on selle kergus, lihtsus ja mitte liiga lopsakas detailidega mäkerdamine, mis nii mõnegi filmi ära rikub. Peategelased kohtingute käigus küll avavad end üksteisele mõnevõrra, kuid mingit pikka enesehaletsusesse kaevumist ei toimu, karmimatest eluseikadest suurem osa jääb valju häälega välja ütlemata ja see on siin vaid plussiks. Palju näeb tegutsemist, vähem juurdlemist. Muide, Stupinsky sai tuntuks komöödiaseriaali „Kontor“ („The Office“) stsenaristina.

Nalja saab filmis küll, nii jalaga-näkku tüüpi nätakaid, läbi lillede ütlemisi kui ka sõbralikke tögamisi. Kes on altim iga nalja peale naerma, see saab päris korralikult lagistada, kes mitte, see vast üks-kaks korda ikka muheleb. Selles suhtes on film kindlasti õnnestunud, et sihtgrupile peaks see küll meeldima. Kui olete sellise meelelaadiga, et armastate mõnikord lihtsat kerget komöödiat, siis seda linateos pakubki. Lugu on algusest lõpuni oma tegelaste suhtes sõbralikult meelestatud, lõppkokkuvõttes laheneb kõik asjaosalistele soodsalt ja pärast filmi vaatamist midagi painama ei tohiks jääda.

Kui film midagi  õpetlikku pakub, siis ehk seda, et mingil hetkel peab igaüks ise oma elu eest vastutuse võtma – mõtlema järele, mida ta tahab, kus ta olla tahab ja kuidas sinna jõuda või seda õiget meelehead pakkuvat paika või olukorda ära tunda. Maddie jaoks on olnud häiriv, et ta on terve oma elu veetnud ühes provintsilinnas, küll väga kaunis paigas, kuid ta ei ole üldse maailma näinud. Percy aga pole julgenud õieti suhelda inimestega väljaspool kodu. Mõlemad peategelased saavad filmi jooksul sellest raamist välja, publikul on võimalus neile kaasa elada ja näha nende arengut.

Filmi ei maksa vaatama minna kõrgete ootustega, see on kerge komöödiakene. Aga linalugu sisaldab mitmeid häid leide ja pisikesi sümpaatseid stseene. Mulle meeldis väga näiteks stseen, kus Maddy ja Percy on keset ööd paljalt ookeanilainetesse karanud ja mingid joobes noorukid püüavad nende riideid varastada. Raevunud Maddy kargab veest välja, ihualasti nagu ta on, ja annab nolkidele korraliku koslepi. Just nii need asjad käivad, mitte sedamoodi, et pärast hiilitakse häbenedes mööda aiaääri.

Sümpaatne on ka peategelaste omavaheline dünaamika, naine on kohati poisile justkui ema eest, kuid nende suhe ei muutu kordagi nilbeks. Kuumi seksistseene ei maksa filmilt oodata, on küll kallistusi ja musitamist, aga mingit kirelõõska ei näe. Ja see on filmi tugev külg. Kokkuvõttes täitsa soovitan, mõnus lihtne suvine meelelahutus. Turvaline ja sõbralik.