Olav Osolin: „Olen Oscarile kandideerinud filmi helilooja!“

„Minu telekirjutamine ja ka muu pikemat sorti kirjutamine sai alguse Facebookist,“ muigas Olav Osolin, reklaami- ja turundusguru, näosaate kohtunik, telesaadete stsenarist, raamatu „Need näod kõlavad tuttavalt“ autor ning laulukirjutaja, peale selle ka teravmeelsete ja -keelsete netipostituste autor.

Kaire Kenk

Reklaamindust ei ole Osolin siiani jätnud, ehkki ta igapäevaselt sellega enam ei tegele. Tal on valitud kunded, kellele turunduse alal nõu jagab ja mõnikord ka ise sule pihku võtab. Ja kui mõnel raadiol või ajalehel on tarvis reklaamide kohta täpsemalt küsida, siis Osolin on üks esimesi valikuid.

Sõltumatus, kogemused ja julgus oma arvamust välja öelda on teda istutanud paljudesse žüriidesse: sel aastal on ta olnud nii Kuldmuna kui ka Turundusteo žürii
liige. Aga teda on kutsutud hindama ka tantsuvõistlusi ja valima missi, kuid viimased kutsed on ta viisakalt tagasi lükanud.

„Näosaate kohtuniku roll on natuke teine asi, kuna see on siiski puhas meelelahutus ja seepärast ei tule seda kuigi tõsiselt võtta. Sellesse ametisse sattusin siis, kui panin reklaamiagentuuri juhtimise maha ja mõtlesin, et millega küll oma tulevikku sisustada. Ja siis tulidki kaks asja korraga – hakkasin samaaegselt telesaates kohtunikuks ja ka „Me armastame Eestit“ stsenaristiks,“ meenutas Osolin.

„Sealt edasi olen kirjutanud erinevaid telesaateid, sh mõned aastad ka Normannile „Edekabelit“, praegu olen saatesarja „Eesti otsib superstaari“ stsenarist. See töö meeldib mulle väga, sest noored lauljad on toredad ja emotsioonid on ehtsad – kui pisarad voolavad, siis ehedast rõõmust või pettumusest. Uute talentide sündi on lähedalt väga kihvt vaadata ja eriti lahe on veel see, kui sa saad sellele sünnile omalt poolt kaasa aidata!“ jätkas ta.

Pakkumised elulooraamatu kirjutamiseks

Osolini sõnul sai tema kirjutamine hoo sisse tänu Facebookile. „Varem olin töötanud enamasti suuga või siis piirdunud poole A4ga. Aga siis hakkasin oma mõtteid näoraamatusse kirja panema, sest kui mul tuleb mingisugune mõte, mida ma tavaliselt mõlgutan iseendaga, siis miks mitte seda oma sõpradele välja käia,“ rääkis ta.

„Nende sissekannete tegemine käib hetkega ega võta mult kuigi palju energiat. Ma teen seda puhtalt lõbu pärast, mul pole ühtki tellijat ja ma ei saa selle eest tasu, tänu sellele pole mul muud tsensorit kui vaid viisakus,“ nentis Osolin.

Samas on ta seni tagasi lükanud kõik ettepanekud hakata Eesti juhtivate meediaväljaannete kolumnistiks või regulaarseks kaastööliseks. „Võib-olla kunagi edaspidi? Siis, kui isamaa on hädaohus ja on vaja lolluse pealetungi vastu barrikaadidele tõusta. Esialgu kirjutan vaid Facebookis ja võib-olla kriban ka mõne sarja või raamatu, kui mahti saan,“ vastas mees enda püstitatud küsimusele.

„Oma elulooraamatu peale olen saanud pakkumise viielt kirjastuselt, nii et ehk pean selle ka ikka ära lõpetama, kui asja vastu nii suur huvi on,“ lisas Osolin.

Seni suurima kirjatööga sai ta hakkama läinud aasta lõpul, kui valmis päris kopsakas ja väga menukaks osutunud raamat „Need näod kõlavad tuttavalt“, mis autori enda sõnul on aus sissevaade televisiooni köögipoolele, raamiks populaarses saates osalenute mõtted ja meenutused.

Amatöörist laulukirjutaja

Ühel päeval, olles ise juba mitte enam esimeses nooruses, otsustas Osolin heast peast hakata laule kirjutama. „Kui sa hakkad vanast peast uue asjaga tegelema, siis võiks sul selge olla, miks sa seda teed. Näiteks mina leppisin endaga kohe kokku, et laulude kirjutamine on puhas amatööri meelelahutus, sest ma ei hakka oma laule kunagi ise laulma,“ rääkis Osolin.

„Samas motiveerib mind aga see, kui ma suudaks komponeerida nii häid laule, et tuntud lauljad tahaksid neid laulda. Või kirjutaksin näidendi, mida mõni vinge lavastaja tahaks lavale tuua. Või kirjutaks raamatu, mida inimesed ostaks ja loeks nii suure innuga, et see teeks Mikitale tuule alla,“ arutles ta.

„Muidugi tekib uutele jahimaadele minekuga ka terve rida kahtlusi ja kõhklusi. Aga mina olen selle enda jaoks lahendanud lihtsalt: kui ma olen miski asjaga maha saanud, siis näitan seda mõnele tõelisele profile ja küsin tema arvamust. Sest minule kui algajale võib juba näiteks kolme äsja õpitud akordi ritta seadmine tunduda jube põnev, aga proff vaatab kohe, et see on vana kulunud võte, milles pole kübetki uudsust.“

Oma kaht esimest laulu näitas Osolin Tomi Rahulale. „Ta on väga hea muusik ja lisaks ka sedasorti mõnus tegelane, et me ei pea teineteisele viisakusest mett moka peale määrima. Ja kui Tomi oli mu lood ära kuulanud, siis ütles ta kohe, et üks laul on tavaline „täitelugu“, mille ma siis kohe ka minema viskasin, aga teine laul on väga kihvt.“

Rahula saatis Osolini Tanel Padari juurde, kes otsis just „Vallatute vestide“ plaadile laulu. „Kui ma siis oma loo värisevate kätega Padarile ette mängisin ja ise juurde püüdsin lõõritada, ütles Tanel mu suureks üllatuseks kohe: „Sobib!“ ja paari nädala pärast oli „Sest ma tean, see on armastus“ Ott Leplandi laulduna plaadi peal,“ rääkis harrastushelilooja.

„Sealt leidis selle üles Kadri Kõusaar, kes pani loo oma filmi „Ema“, mille tarvis käis Ott seda isegi võtetel laulmas. Nii võingi ma oma CVsse kirja panna, et olen Oscarile kandideerinud filmi helilooja!“ naeris Osolin.

Nüüdseks on tema lugusid salvestanud ka Karl-Erik Taukar, Maia Vahtramäe jt ning üks laul on ka Heini Vaikmaa „Mahavoki“ repertuaaris. „Aga on ka mõni selline laul, mida pole minu poolt valitud tipplauljad vastu võtnud, ning siis ei tohi jääda põdema, vaid tuleb kuulata, mida su loomingu kohta arvati ja järgmine kord püüda paremini teha,“ soovitas Osolin.

„Ma kardan, et väga palju häid ideid on inimestel jäänud sahtlisse lihtsalt seepärast, et nad ei julge neid välja käia, kartes, et äkki pole see ikka piisavalt hea,“ arvas ta.

Tänavu andis president Osolinile Valgetähe IV klassi teenetemärgi, mille kohta arvab saaja ise, et see on üks paras mõistatus: „Aumärgi omistamisel öeldi küll, et see on „reklaamielu edendamise eest“, aga kõik teavad, et Eestis reklaami edendamise eest aumärke ei jagata. Küll aga panevad presidendi auraha ja reklaamiinimeste poolt antud elutööpreemia sind vägisi mõtlema, et nüüd on su töö tehtud ja võid rahulikult jalad seinale visata. Millegipärast tekib mul sellistel hetkedel hoopis tahtmine öelda nii nagu telepoes, et kuigi see aparaat on saanud hakkama viie asjaga ja mahub ka voodi alla, pole see siiski veel kõik! Nii et loodetavasti jõuan ma ka edaspidi veel millegagi üllatada!“

Olav Osolin saate „Su nägu kõlab tuttavalt žüriilaua taga.

Foto: Mardo Männimägi