Olavi Ruitlase „Vee peal“ jätkab võidukäiku nii filmi kui raamatuna

„Mul ei ole filmi tegijatele ühtegi etteheidet. Hea asi sai valmis,“ ütleb kirjanik Olavi Ruitlane, kelle 2015. aastal ilmunud autobiograafilise romaani „Vee peal“ põhjal on valminud film. „Lapsed näitlevad väga hästi, aga iseäranis võimsa mulje jättis mulle Marko Matvere kehastatud Valter. Ma ei uskunud oma silmi teda filmis nähes – see mees on ellu ärganud!“

Kaire Kenk

Olavi Ruitlane alustas raamatu kirjutamist kümme aastat tagasi ja sellest pidi tulema suur tõsine romaan. „Aga kuidagi läks nii, et sellisel kujul „Vee peal“ ei ilmunudki. Tülli läksime kirjastajaga. Lood jäid kõik alles ja hiljem üks härrasmees telliski minult jutukogumiku. Kirjutasin need kokku ja 2015. aastal raamat ilmus. Müüs väga hästi – 5000 eksemplari,“ rääkis Olavi Ruitlane Ajaloomuuseumi kinoteegis publikuga kohtudes. Muuseas, oktoobri lõpus tuleb uustrükk, tuhat eksemplari.

Et „Vee peal“ osutus lugejate seas nii menukaks, seisiski ühel päeval kirjaniku ukse taga Filmivabriku rahvas ja tegi ettepaneku, et Ruitlane kirjutaks „Vee peal“ stsenaariumiks ümber.

„Mida tean mina filmistsenaariumi kirjutamisest? Mitte midagi. Aga ma võtsin selle töö siiski vastu, sest kartsin, et tuleb keegi, kes oskab seda tööd veel vähem kui mina,“ rääkis Ruitlane.

Filmitegemise koha pealt oli ta alguses skeptiline. „Nii palju inimesi on asja juures! On ju 99 protsenti tõenäoline, et asi läheb metsa. Pealegi jääb rahvusvahelise statistika kohaselt kõigest viis protsenti stsenaristidest hiljem filmiga rahule ja neil pole režissöörile ühtegi etteheidet,“ märkis ta.

Filmi näinuna ei jää aga Ruitlaselgi muud üle kui tunnistada, et välja tuli hea ja õige asi. „Ju ma mahtusin selle viie protsendi sisse, mida tavaliselt ei juhtu,“ muigas mees.

Ajastupilt

Raamat „Vee peal“ räägib sündmustest Võru linnas aastatel 1981-1982. Siit leiab tõe-ja ajastutruud elupildid nõukogudeaegsest Võrust ning peategelase põgenemise reaalsusest kalavetele. Lugu räägib Olavi Ruitlase enda lapsepõlvest ja kirjeldab etappi elus, kus koolis käimise asemel huvitas teda rohkem paadiga kalalkäik. Õigupoolest põgenes ta järvele koolikiusamise ja masendava koduse õhkkonna eest.

„Jah, vee peal on lihtne. Aga nii kui vee pealt ära astud, siin maa peal saab elu su kohe kätte,“ tõdeb filmis lapspeategelane Andres. „See on ajastupilt. See ei ole minu elu dokument. Inimesed on päris, aga ma olen pannud neile kõvasti mänguruumi juurde. See on ikkagi ilukirjandus, ühe poisi suureks kasvamise lugu,“ ütles Ruitlane.

Raamatust filmiks

Algselt pidi „Vee peal“ režissööriks saama Hardi Volmer. „Aga tema läks hoopis poliitikasse. Siis katsetas Filmivabrik duot Hardi Volmer-Peeter Simm, aga nemad kaklesid isegi kolmeminutilise filmi tutvustava treileri tegemise ajal nii kõvasti, et lõpuks jäi kogu töö Peeter Simmi õlule,“ rääkis Ruitlane, kes noore poisina suure imetlusega vaatas Peeter Simmi „Ideaalmaastikku“. „Nüüd on tema vanapoiss ja mina selline poolvanapoiss ja me teeme koos filmi!“ muigas stsenarist.

Ruitlase eriline tänu kuulub Marko Matverele iseäranis täpse filmirolli eest. „Jahmusin kohe päriselt. Vaatasin teda ja mõtlesin: Ohoo! See mees on tagasi! Valter ärkas ellu!“ kirjeldas Ruitlane.

Valter on nii filmis kui raamatus pätt ja naisepeksja, kes kolgib oma elukaaslast tema napsihimu pärast. Naisel nimelt ei kõlba juua, aga Valter ise muidugi võib. Ent Valteril on ka hellem, soojalt inimlik pool, mis temast peategelase Andrese sõbra teebki. Elukogenud mehena õpetab Valter, kuidas naistega käituda. Lohutab poissi, kui isa ja ema kohta täitvad vanavanemad näiteks „sealt näppimise“ pärast surmaga ähvardavad. Selle surmahirmu kõrval on vanaisalt saadud keretäis kehvade hinnete pärast kukepea.

Füüsilist vägivalda on ekraanil lapsepeksust enamgi. Mäletavad ju praegused keskealised oma koolipõlvest, kuidas õpetaja pööras pea kõrvale, kui märkas, et mõni laps on langenud kaaslaste terrori alla. „Minul oli koolis kogu aeg silm sinine, suht iga päev käis kaklus,“ meenutas Ruitlane. „Olen õpetaja käest sõrmusega silma alla saanud, nii et verd lendas. Ja ei olnud halb õpetaja.“

Ka lapsnäitlejate osatäitmist kiidab Ruitlane väga. „Lapsed olid nagu päriselt lapsed, näitlesid hästi loomulikult. Ma ei märganud kordagi terve filmi jooksul midagi võltsi,“ tunnistas ta.

Filmi peaosalist, murdeeas Andrest kehastab oma isalt Andero Ermelilt näitlejageeni pärinud Rasmus Ermel. Andrese esimest armastust Mariat kehastab Aurora Künnapas, kelle ema on näitlejanna Piret Kalda. Ka kõrvalosades astuvad üles Eesti tippnäitlejad, kes valdavad nii groteski kui täpsetele motivatsioonidele tuginevat realistlikku mängu. Andrese vanaisa rollis näeme Kalju Orrot, vanaemana Maria Klenskajat, Rootsi põgenenud emana Evelin Võigemasti. Suurepärase osatäitmise teeb Aarne Soro, linnaelanikke kehastavad Hilje Murel, Liisa Aibel, Indrek Taalmaa, Andres Lepik, Anne Reemann, Terje Pennie, Guido Kangur jt.

Kirjutamise kunst

Olavi Ruitlane (sündinud aastal 1969 Võru töölisperekonda) on ehk kõige enam tuntuks saanud oma kümmekonna aasta eest ilmunud vene sõjaväest rääkiva romaani „Kroonu“ (2005) järgi, mis on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu. Ka „Naine“ (2009) sai bestselleriks. Ruitlase raamatuid on tõlgitud soome keelde ning neid võib leida näiteks Helsingist raamatukogude ja -poodide riiulitelt.

„Raamatu kirjutamine ja raamatu lugemine on minu arvates sarnased protsessid. Raamatu kirjutamine eriti on selline teraapiline protsess. Algul on vaid mingisugune ähmane ettekujutus ja siis hakkab selginema, mis lugu sellest valmis tuleb. Mulle meeldib kirjutada ühekorraga raamat valmis. Kui järjest kirjutada, siis on side tekstiga suurem. Kirjutamise ajal on tööpäevad 12-tunnised ja õhtuks olen sellised kohvikogused ära joonud, et pean uinuteid võtma, et hommikuks välja puhata. Kirjutan raamatut keskeltläbi neli kuud,“ nentis kirjanik. „Kirega kirjutades tulevad tegelikult paremad tulemused,“ on Ruitlane kindel. „Loovus on haigus ja minu haigus ongi minu tugevus. Enne kirjutamisega pidama ei saa, kui mu enese maksimum on käes.“

Kirgliku kalamehena on Olavi Ruitlane kirjutanud ja luuletanud palju kalastamisest, paadiga vee peal loksumisest ja kalavetest.

Värskelt on ta asunud tööle ka ajalehe Postimees alternatiivmeediaväljaandes Ypsilon.“Ma pole 20 aastat tööd teinud ja nüüd täitsa meeldib, hästi noor ja tuline seltskond on koos,“ ütles ta. „Koroonakriisi ajal kadusid ka minul kõik esinemised ja muud avalikud ülesastumised. Istusin kodus ja kirjutasin uut romaani. Romaani nimeks saab „Mäng“ ehk järgmise aasta talvel, aga hiljemalt kevadel saab avaldamiseks valmis. Väga filmilik, muide. Ehk saab sellestki raamatust kunagi film? Vandusin küll endale, et ei ühtegi stsenaariumi enam, aga mine sa tea,“ arutles kirjamees.

Ruitlane ütles, et tal on lapsepõlve-keskkonna ja kogukonna poolest väga vedanud: mets, kõrkjad, järv, liivakast. „Jube raske on tänapäeval lapsi saada ekraani tagant ära. Kuidas öelda neile, et see ei ole päriselu? Endagi lapsele on raske selgitada, et jookse väljas ka paljajalu, löö vähemalt oma varbad vastu kive ära, nii nagu mina poisikesena,“ rääkis Ruitlane.

Raamatu ja filmi peategelane Andres ütleb: „Kui ma vanaks saan ja tundma hakkan, et enam elada ei taha, tuleb siia tulla. Viis ahvenat ja korras. Ühest ainsastki piisaks, sellisest, nagu esimene. Kuidas sa elada ei taha, kui kala võtab, võimatu on mitte tahta!“