Oleg Gross: majanduslangus on alles ees
Hiljuti pälvis AS OG Elektra omanik Oleg Gross Kaitseliidu eriklassi teenetemedali. Uurisime selle tunnustuse valguses, kuidas suurettevõtja otsustab, millistes valdkondades abikäsi ulatada. Mõistagi tuli kõne alla seegi, kui palju praegusel ajal üldse ettevõttest välja suunamiseks raha alles jääb – kuidas läheb Grossi Toidukaupade jaeketil ning mis seisus on Eesti majandus?
Võidupüha eel andis Viru maleva pealik kolonelleitnant Jaanus Ainsalu Sulle üle aumärgi Kaitseliidu ning Ukraina toetamise eest. Milliseid emotsioone niisugune esile tõstmine tekitas?
Loomulikult oli meeldiv, et tähele pandi, aga ma ei ole seda heategevust teinud mitte selle pärast, et mind märgataks või millegi saamise nimel. Ma olen seda pidanud iseenesest mõistetavaks ja meie kõigi, kaasaarvatud minu kui kodaniku huvides on Ukrainat ja Kaitseliitu toetada. See tagab meile kindluse ja näen ka kohustust selliseid asju teha. Kellel on rohkem võimalust, need saavad aidata rohkem. Kuna meil on selline suur ettevõte taga, siis on loomulik, et ulatame abikäe.
Kuidas suhtud aga paljuräägitud sõjamaksu?
Sõjamaksu suhtun leebemalt kui muudesse uutesse maksudesse. Pean sõjamaksu põhimõtteliselt õigeks. Kas nüüd on vaja poolteist miljardit laskemoona või mille jaoks, see on omaette küsimus. Kust need arvud võetakse ja kui palju millegi tarbeks tarvis, siin ma ei oska kaasa rääkida, selles suhtes ma ei ole asjatundja. Aga põhimõtteliselt, et kaitsekulutuseks on raha vaja, see on loomulik. Siin peab aga olema ka kindel, et selle sildi all ainult n-ö korjamist ei tehtaks, vaid raha päriselt sinna läheks, milleks see on mõeldud.
Kuidas üldse üks edukas ettevõtja või ettevõte teeb valikuid, keda ja mida toetada? Kas on palju kaalumist ja arutamist või käivad need otsused pigem sisetunde järgi?
Meil tuleb iga päev kümmekond abi palumise taotlust, aga meil ei ole nn abi osakonda, mul ei ole võetud sekretäri, kes nendega asjade kallal töötaks. Ma ise tegelen nende abi küsimistega, valdavalt meili teel, aga ka telefonitsi. Küsijad võiksid sellest aru saada, et kõiki lihtsalt ei ole võimalust aidata.
Tõesti otsus sõltub teinekord ka tujust. Kui viimasel ajal on olnud rohkelt abi küsimisi või on palju negatiivseid emotsioone, lahendad ning murrad oma ettevõtte probleeme….Ja siis tuleb sul toetuse soovijaid nagu parmusid higise hobuse peale nõelama ja küsima, siis teinekord saab ka ära öeldud, kuigi heatujuliselt oleks võibolla isegi aidanud. Emotsioon ja sisetunne mängib väga palju rolli.
Kindlasti teavad kõik Sinu panust Eesti autospordi toetamisel, aga millistes valdkondades oled veel õla alla pannud?
Ma arvan, et läbi aastate vaadates ei ole valdkonda, kus ma ei oleks toetanud. Ma olen oma loomult valmis kümme korda rohkem toetama, aga tuleb arvestada ka võimalustega.
Prioriteediks on kindlasti lapsed, noored ja sport ning tõsised abivajajad, raskes majanduslikus olukorras lasterikkad pered.
Väga palju küsitakse pidude korraldamiseks. On isegi selliseid olukordasid, et keegi soovib oma äri alustamiseks toetust. Need saavad üldjuhul eitava vastuse, aga ka siin tuleb case by case vaadata. Selles mõttes ikkagi sisetunde järgi, mul mingit tabelit ees ei ole, mille alusel vaataks, et kellele toetust anda või mitte.
Aga ega niisama lihtsalt saagi toetada – kui tegu ei ole ettevõttega seotud kuluga, tuleb sellelt maksta 33 protsenti erisoodustusmaksu. On muidugi ka maksuvabad MTÜ-d, kelle toetamine ei lähe erisoodustusmaksu alla, aga sageli nemad ei vajagi seda abi nii palju, kui mõni teine, kellel maksuvabastus puudub. Erisoodustusmaks on üks suur pidur, mis piirab kõvasti abistamist. Kui lähed kedagi aitama, siis riik tahab oma “karvase käe” ka vahele panna. Siin on muidugi põhjus selles, et vähendada pettust, mida esineb väga palju. Justkui toetatakse kedagi, raha kantakse välja, tegelikult aga tuleb toetus kuidagi ringiga tagasi. Aga heasoovlikule annetajale on igal juhul see maks suureks piduriks. Tuleb valik teha, kas maksta erisoodustusmaks riigile või loobuda toetamisest. Mina toetan ka eraisikuna, aga siis on ka abistamise võimalused väiksemad.
Aga rääkides ärist – kuidas OG Elektral läheb? Ning kuidas läheb kaupluseketi käibe ning inimeste ostuvalikute põhjal Eesti rahval?
OG Elektral üldiselt läheb vastupidiselt Eesti majandusele. Kui Eesti majandusel läheb halvasti, siis on OG Elektral läinud hästi. Meil on praegu tulnud ostjaid tohutult juurde. On päevi, kus meil on 10–12 tuhat ostjat rohkem kui aasta tagasi. See tähendab seda, et ostukorv ei ole suuremaks läinud, aga ostjaid on rohkem. See omakorda tähendab seda, et inimestel ei ole mitte rahaline seis läinud paremaks, vaid väga paljud inimesed on hakanud ümber vaatama, kust kauplusest nad ostavad. Paljud on tulnud kallimatest kauplustest üle meile. Praegu on selgelt näha, et inimesed on muutunud ratsionaalsemaks ja vaatavad, et võimalusel maksaksid sama toote eest vähem.
See on praegu meie näitajaid parandanud. Teatud maani valitseb meil vastupidine olukord riiklikule olukorrale. Kui majandusolukord läheb Eestis veel viletsamaks, hakkab tekkima kõvasti töötuid, siis hakkab langema üldine ostujõud – ei jõuta enam esmaseid vajadusi ära rahuldada. Praegu inimestel nii palju on raha, et süüa nad ikka jaksavad osta.
Seda, et meil läheb praegu veel suhteliselt hästi, kinnitab ka näitaja, et oleme sel aastal n-ö suured ehitajad olnud. Kui ehitusmahud on Eestis üldiselt langenud, siis meie ehitame uusi kauplusi. See on nii nagu aktsiaid tuleb siis osta, kui teised müüvad, mitte siis, kui kõik ostavad ja hinnad on üleval. Meil on sama põhimõte. Kui ehitajatel on tööpuudus, siis nende vahel tekkib ka tihedam konkurents ja me saame hinnad alla lüüa. Meie huvi on ikkagi objektid odavamalt valmis ehitada. Me ei ehita siis, kui käib ehitusbuum. Me ehitame nüüd, kui on majanduskriis. Aga seda saab teha ainult ettevõtte, kellel on majanduslikult jõudu.
Kuidas Sa üleüldse praegust majanduse seisu aga hindad?
Eesti majandusel läheb juba praegu kehvasti. Aga see ei ole veel tugevalt mõjutanud töötajaskonda, tööhõive on meil suhteliselt kõrge. Praegu ongi imestatud, sest varasemate majanduse allakäikudega lõi langus ka tööhõivesse sisse. Praegu ei ole seda juhtunud. Aga nüüd järgmine mats, kui langus tööhõivesse lööb, et ostjatel enam raha ei ole, siis lööb langus ka meie ketti sisse. Aga see tuleb ikka päris kriisi lõpus, kui langus on väga sügav, sest Eesti rahvas nii vaene päris ei ole, et poleks võimalik esmast toitu osta. Klientide meie ketti n-ö kolimine näitabki aga, et inimesed loevad juba raha ja püüavad ka esmaseid oste saada odavamalt.
Inimestel on juba alalhoidlik hirm, et majanduses läheb raskemaks. Ukraina sõda kindlasti mõjutab, perspektiiv on suhteliselt tume, siis inimesed hakkavad rohkem mõtlema selle peale, kuidas raha vähem kulutada.
Veelkord rõhutan, et Eesti rahval veel ei lähe täna nii halvasti. Aga praegu on kõik märgid, et ettevõtetel läheb halvasti. Ja seda, et meil on ettevõtluses sügavam kriis, näitab asjaolu, et me oleme ekspordis kõvasti kukkunud. Ekspordi käive on palju kukkunud ja see tähendab, et me oleme üle-euroopalisest konkurentsist välja langenud, mis on kõige ohtlikum. See näitab, et pika mängu lõpp tuleb meil kurb. See on selge näide, et majanduslangus ei ole lõppenud, vaid alles alguses.
Kas ja millal võiks prognoosida olulisi muudatusi?
Praegu minu hinnangul maksu tõstmist majanduslanguse tingimustes kindlasti teha ei tohi. See on vale otsus. Kui ettevõtetel läheb halvasti, on majanduslangus, siis tuleks kas makse vähendada või samade maksude juurde jääda, mis ettevõtjate senised ootused on. Maksude tõstmine ainult kiirendab langust. Ja kui me protsente tõstame, aga ettevõtetel kasumit ei ole, siis pole sellest abi – nullist võid sa protsenti tõsta ükskõik kui palju, null jääb ikka nulliks. Ehk siis protsendi tõstmine ei anna absoluutselt riigile suuremat maksutulu. Maksutulu annab see, kui ettevõtetel läheb hästi. Riik peaks vaatama, et võimalikult vähe segada ettevõtjatel, võimalikult häid tegutsemistingimusi luua. Ja siis korjata see maks, mis on pikaajaliselt ettevõtjatel ette teada.
Riigil on lihtne, kui läheb raskeks, siis mõtleb, kas makse tõsta või võtta laenu. Ettevõtja aga peab mõtlema, kuidas oma majandamist paremini korraldada. Riik selle peale nagu ei mõtlekski, nad mängivad liiga lühikest mängu – kohe võtta maksu. Aga et siis, kui ettevõtjatel läheb paremini, majandustulemused on paremad, laekuvad ka suuremd maksud, selle peale nagu ei mõeldagi. See on väga rumal ja ainult kiirendab majanduslangust. See on riigil täiesti vale lähenemine.
Rakvere kesklinna arenduse vastuseis – torm veeklaasis
OG Elektra nõukogu liige Georg Gross märkis ettevõtte tänavuse aasta plaanidest rääkides, et avatakse veel kindlasti kauplus Abja-Paluojas ning jõuludeks loodetakse lahti teha ka kauplus Sõmeru ristis. Küsimärgi all on veel Tõrvandi, mille ehitusluba peaks iga hetk jõudma.
„Aruküla ja Karksi-Nuia võiksid olla järgmised, aga nende avamised jäävad siiski suure tõenäosusega järgmine aasta esimesse poolde. Lihula kauplus ka kindlasti järgmine aasta,“ loetles Georg Gross.
Lisaks alustatakse detailplaneeringuga Sakus, Tapal ja Väike-Maarjas, aga nende hoonete ehitus oleneb juba ka sellest, kuidas süveneb majanduslangus, kuidas edenevad ehitusload ning millises tempos Rakvere keskuse ehituse plaan edeneb.
„Oleksime praeguseks juba kaupluste ehitust piiranud, kui Rakvere kaubanduskeskuse rajamist poleks pidurdatud ja selle ehitusega alustamiseks roheline tuli oleks olnud,“ märkis Oleg Gross.
Ta nentis, et selle keskuse rajamine ei ole majanduslik otsus, vaid nii nagu toetuste andminegi – emotsionaalne otsus. „Ma olen Rakvere linnast oma äriga alustanud, olen Rakvere linnas kasvanud ja elanud, ma tahan Rakvere linnale tagasi anda,“ sõnas Oleg Gross.
Samas nentis ettevõtja, et viimasel ajal aset leidnud sopaga loopimine on seda emotsiooni vahepeal ka ära nullinud. „Poeg Georg on koguaeg öelnud: “Isa, me ei ehita seda, see ei ole meile majanduslikult ratsionaalne. Majanduslikult on meil kasulik ehitada uusi kaupluseid, mitte rajada Rakveres Turu kaubamaja kõrvale konkureerima teist kauplust. Ja panna sinna 40 kaupluse raha!“ Paneme Rakvere keskuse alla summa, millega võiksime 40 kauplust Eestis ehitada. See tõmbab meil majanduslikult hinge täiesti kinni ja see projekt tekitab isegi hirmu, aga ma tunnen, et mul emotsioon sunnib seda tegema. Ja me ikka lähme seda ehitama, kui luba antakse,“ kõneles Oleg Gross.
Kindlustunnet on suurendanud ning negatiivseid tundeid hajutanud inimeste poolehoid. „Mul tullakse ikka ja võetakse nööbist kinni ning uuritakse, et millal ehitus juba algab. Täna võin ka kindlalt öelda, et vastaste leer on väga väike, aga nad on lärmakad. Väike kärarikas ja sotsiaalselt aktiivne punt inimesi on püüdnud luua muljet, et keskusele on tohutu vastuseis,“ jätkas Gross.
„Anti Poolametsa petitsioonile, mille ta kriitpaberil inimestele otsepostitusena koju saatis ja kus kutsus üles toetama arhitektuurikonkursi korraldamist ehk sisuliselt selle keskuse vastu välja astuma, kukkus täielikult läbi. Ta sai 41 häält!“ rääkis Oleg Gross vastuaktsioonist.
„Ma näen, et rahva enamuse tahe on, et see hoone sünniks. Anti Poolamets tegi hea eksperimendi, aitäh talle! Aitäh, et ta selle töö ära tegi. Ta näitas, kui väike tegelikult Rakvere inimeste vastuseis sellele projektile on. See annab meile täna julgust ja ka kohusetunnet edasi minna,“ avaldas Oleg Gross heameelt.
„Tegelikult on see torm veeklaasis,“ toonitas Georg Gross. „Eile (teisipäeval – toim.) tuli ka regionaalministeeriumi otsus, et kõik on korralikult ja õigesti menetletud,“ jagas Georg Gross vastseid uudiseid.
„Nüüd ongi pall linnavolikogu väravas,“ lisas Oleg Gross.
„Olgu see ka öeldud, et aasta algusest ikkagi projekteerimine seisab. Kui me oleks muidu praeguseks hetkeks projektiga olnud suht lõpusirgel, siis nagu need probleemid üles kerkisid, panime selle ikkagi igaks juhuks seisma. Minimaalselt aasta on ehituse algus sellega edasi lükkunud,“ tõdes Georg Gross.
„See on nende vastaste „teene“. Mis me ikka edasi kulutame, kui ei tea, kas üldse ehitada saame, sest projekteerimise peale on meil praegu miljon eurot kulunud,“ lisas Oleg Gross, märkides, et asjaga minnakse edasi pärast seda, kui volikogus on otsus langetatud.
