Õllerevolutsioon jõuab Lääne-Virumaale: peagi leiab poodidest Moel valminud kesvamärga

See oli 2013. aasta, kui poelettidele hakkasid riburada jõudma Põhjala, Vormsi ja Õllenaudi kaubamärki kandvad tooted. Õige pea sai nähtus nimetuse „õllerevolutsioon“, sest õlle väiketootmine Eestis kasvas järgmistel aastatel plahvatuslikult ning pisikeste, kuid samas ametlike pruulikodade arv läheneb tänaseks 20le. Hetkel kõige noorem neist on Muddis Õllevabrik Lääne-Virumaal Moel, kus esimene päris oma pruul keedeti mullu novembris ja poodidesse peaks see jõudma juba lähima paari nädala jooksul.

Aivar Ojaperv

Prognoositakse, et väike- ehk käsitööõllede turuosa jõudis 2015. aasta lõpuks Eestis ühele protsendile. See on pisku suures õllemeres, kuid ometi on käsitööõlled juba nähtavad: neid leiab nii kaubanduskettide riiulitest kui ka spetsialiseerunud pisikestest õllepoodidest. Viimased on samuti osa „revolutsioonist“ – lisaks Tartule ning Tallinnale ja selle lähiümbrusele tegutsevad need juba ka Pärnus ja Haapsalus.

Alustasid „mustlasena“

Seni on Lääne-Virumaa õllerevolutsioonilistest meeleoludest veidi kõrvale jäänud. Siinsetes suurkauplustes on käsitööõllede valik kesine (umbes sajast korraga müügis olevast väikeõllest leiab meie poodidest ehk 10-20), samuti ei olnud meil seni oma kohalikku tootjat. Võrdluseks olgu mainitud näiteks pisikesed Põlva- või Saaremaa, kus väikesi pruulikodasid on kummaski juba kolm.

Muddis Õllevabrik ehk ettevõttenimega Moe Õllevabrik OÜ parandab selle vea. (Muddis on teatavasti Moe ajalooline nimi.)

Eelmise aasta lõpuks valmis Moe mõisa ruumides, mis asuvad teatavasti Moe piiritustehase külje all, õlleköök, mille täisvõimsus on 300 000 liitrit õlut aastas. Ühtlasi on Moe õllevabrik hetkel suurim Eesti väikevabrik – juba mainitud tootjate võimsus jääb tublisti Moe omale alla.

Õlletehase asukoht ei valitud Moele juhuslikult. Esiteks on seal õlut toodetud juba 1688. aastast alates; teiseks on Rakvere ja Moe piiritusetehase omanikud Moe Õllevabrik OÜga omavahel seotud.

„Püüame traditsiooni väärikalt edasi kanda,“ lausus ettevõtte üks omanikest Sven Ivanov. „Ka oma õllede etiketile kandsime aastaarvud 1688 – esimene teade õllepruulimisest Moel; 1886 – rajati vabriku praegune hoone ja kaasajastati tootmine; 2014 – õlletootmise taaskäivitamine.“

Mainitud 2014 ei ole trüki- ega faktiviga, kuigi esimene n-ö oma pruul läks Moel tankidesse tõepoolest alles eelmise ehk 2015. aasta lõpus. Nimelt tegutses Moe Õllevabrik aastakese „mustlaspruulina“, mis tähendab, et omad retseptid ja pruulmeister olid ettevõttel juba olemas, kuid seadmete puudumisel renditi neid teistelt väiketootjatelt. Sama kaua on poelettidel ka kolm Muddise kaubamärgiga n-ö põhiõlut, lisaks pruuliti õlut spetsiaalselt Noa restoranile Tallinna lähistel.

Kokast pruulmeister

Muddise kaubamärki kandvad õlled on valminud pruulmeister Marius Vahuri käe all. „Elukutselt olen tegelikult kokk,“ rääkis ta. „Aga sattusin Norrasse tööle ning sealses restoranis puutusin kokku väikepruulimisega. Asi hakkas kõvasti huvi pakkuma.“

Ajal, mil Eestis toimusid õllerevolutsiooni pöördelised sündmused, töötas Vahur Uus-Meremaal. „Lugesin Postimehest, et Eestis selline asi lahti, ja mõtlesin kohe, et see hakkab kulutulena levima,“ lausus Vahur muiates. „Peagi olin Eestis tagasi. Tegin mikropuulijana omas köögis, seejärel „mustlasena“ mitmes Eesti väiketehases.“

Esimene Vahuri pruulitud ametlik õlu, mis kaubandusvõrku jõudis, kandis Hopsteri kaubamärki ja oli pruulitud Vormsi pruulikojas, mis omakorda asub tegelikult Koerus. Keeruline värk see väikeõllede geograafia ja kaubamärgid, aga nii see on.

„Meil siin Moel on vist kõige kompaktsem õlletehas terves maailmas,“ rääkis Sven Ivanov. „Või lähipiirkonnas kindlasti. Nimelt on ruumi kõrgus (umbes 3,5 meetrit) ja suurus täpselt nii suur, kui on. Standardsed seadmed siia ei sobinud, sest olnuks kas liiga väikesed või liiga suured. Seepärast pidime esitama eritellimuse ja nüüd oleme tulemusega rahul – ruum on maksimaalselt ära kasutatud.“

Moe Õllevabrik OÜ investeeris tehasesse 690 000 eurot, sealhulgas ruumide korda tegemisse 150 000. Lisaks tegevjuhile ja pruulmeistrile saab tehases tööd kolm inimest, kõrghooajal on võimalik palgata lisatööjõudu.

„Meie kollektiiv jääb väikseks seetõttu, et meil absoluutselt puuduvad müügi ja logistikaga seotud inimesed – hulgimüügi partneriks on meil Eestis ja Lätis Prike AS,“ põhjendas Sven Ivanov.

„Meskimise- ja keedutankid on valitud sellise suurusega – 3000 liitrit -, et ühe mehe füüsiline jõud käib neist veel üle,“ lisas pruulmeister Vahur. „Lisaks on kogu meie vabrik väga kaasaegne ja automatiseeritud. Ma naeran, et meil on rohkem kraane kui ülejäänud tehastel kokku, aga need on väga olulised, sest kui midagi peaks juhtuma, saame kiiresti vee või õlle ringi suunata.“

Pruulikatlaid on Moe Õllevabrikus 3, 2500liitriseid kääritustanke kaheksa. Lisaks on ettevõttel väike villimisliin – suhteliselt harv nähtus väikestes pruulikodades, kus see töö tehakse ära käsitsi.

Veebruaris müügil

Esimene Moel valmiv õlu saab nime November ja see, nagu eelnevalt mainitud, jõuab müüki juba paari lähema nädala jooksul. „November selle auks, et tegema hakkasin seda novembris,“ põhjendas pruulmeister Vahur. „Üldiselt me nimedega leiutama ei hakka, vaid jääme konservatiivseks. Õlle nimi näitab stiili konkreetselt ära, olgu see siis pilsner, bock või mis iganes.“

Seni „mustlasena“ pruulitud õlled kannavad nime Muddis Golden Ale, Muddis IPA ja Muddis Saison.

„Esimese hooga läheb turule neli erinevat toodet,“ jätkas Vahur. Tulemas on neid kokku seitse, millest viis on juba tankides laagerdumas.

„Mina esindan käsitööõlletootjate konservatiivsemat suunda,“ mainis Vahur. „Innovatiivsus on tore asi, aga probleem on selles, et kõik meie käsitööõllede tootjad tahavad olla innovatiivsed ja vana head klassikat polegi. Leian, et kui sinu klassikalisel viisil valmistatud õlut on juba tunnustatud, siis võid hakata vimkasid viskama, mitte enne.“

Muddise klassikalised käsitööõlled võivad teed sillutada ka n-ö suurtootjate juurest väikesteni. Käsitööõllede hind on suhteliselt kõrge ja see peletab paljud õllesõbrad, pigem küll õllest peatäit ootavad tegelased nagunii eemale, kuid samas on nii mõnigi mekkija ära ehmunud käsitööõllede „üle võlli“ maitsest. Moest tulema hakkav toodang on aga Vahuri kinnitusel lähem klassikale ja seetõttu meeldib ka laiemale tarbijaskonnale.

Moe Õllevabrik OÜ pruulmeister Marius Vaher (vasakul) ja ettevõtte üks omanikke Sven Ivanov uurivad uudistoodangut. Fotod: Juks Ojaperv

Moe vabrikus on ka väike villimis- ja etiketiliin, mida paljudel konkurentidel veel pole.

Marius Vahur ja tema „kuningriik“.