Omikroni ja oomega vahel

• 

Viimased kaks aastat oleme omajagu palju õppetunde saanud. Mõned on olnud head, nagu näiteks, et sülearvuti küljes olevat kaamerasilma polegi tegelikult tarvis karta või et kui kaks korda aastas soojale maale lennata ei saa, jääb ka ellu. Mõni õppetund on olnud selline, et poleks seda parema meelega endale soovinud. Näiteks kuidas on läbi meditsiinilise maski laulda või mismoodi Zoom´i keskkonnas sünnipäeva pidada.

Üks veider asi, mida oleme saanud õppida, aga mida kõik ehk pole tähelegi pannud, on kreeka keel. Vähemalt tähestiku ulatuses. Nimelt on koroonaviiruse igat uut tüve hakatud nimetama ühe kreeka tähestiku tähe järgi. Kui koolipõlvest ehk on meeles alfa ja beeta ja gamma, siis oleme nüüd õppinud juurde veel vähemalt delta ja lambda ning kindlasti viimasel ajal palju kõneldud omikroni. See viimane nimi tuleb siis kreeka väikesest „o“ tähest. See ei ole kaugeltki veel tähestiku lõpp. Viimaseks täheks on hoopis suur „o“ ehk oomega ja selleni on veel 9 tähte minna.

Sellisel moel tähtede õppimine on üsna hirmutav ja küllap loobuksime sellest nii pea kui võimalik. Piisab meile sellest alfabeedist küll, peaasi, et jääksid tulemata need „piid“ ja „rood“  ja kõik need muud tähed, mis uusi viiruse tüvesid tähistavad.

Päris omapärasel kombel seostuvad aga need saadud õppetunnid jõulupühade peakangelase  Jeesuse Kristusega. Nimelt on piibliraamatu päris viimases peatükis öeldud tema kohta, et ta on „A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots!“ (Ilm 22,13) Siin viidatakse taaskord kreeka tähestikule ja öeldakse, et ta on selle tähestiku esimene ja viimame täht, „alfa“ ja „oomega“ ning nõnda sisalduvad tema elus ka kõik need muud tähed.

See lause ütleb rohkem, kui seda, et Jeesus on nagu kreeka keele tähestik. Sellega osutatakse, et kogu inimelu mitmekesisus ja selle kõik diapasoonid on tema ellu haaratud. Jumalik sai inimlikuks selleks, et teha puust ja punaselt ette – midagi inimlikku pole Jumalale võõras. Olgu meie uue aasta teel missugused tüved ja tähed tahes, kõiges selles ei ole me pidetud ja lootusetud. Vaid oleme ikka koos Jumalaga. Jõulud ütlevad nii lihtsat asja – Jumal on siin. Iga inimese juures. Iga olukorra juures. Igas hetkes. See imestama panev sõnum väikesest lapsest, kelles saab nähtavaks mõõtmatu Jumal tahab kinnitada seda tõde, mis meil ikka ja jälle meelest kipub minema: inimene, sa oled tähtis. Sina ja sinu olukord ongi Loojale kõige tähtsam.

Ehk see võiks olla meile jõulupühade õppetunniks, kui me seda veel ei ole selgeks saanud. Need kaks tähte – alfa ja oomega – tuletavad meelde, et kõik, mis nende vahele jääb, on tegelikult ka lõpuks väike ja tühine asi selle kõrval, et Jumal on otsinud inimest ja igatsenud teda leida. Ja isegi kui need jõulud on taaskord veidi isemoodi ja me ei tea, millised on need veel uuel aastal, siis ometi on selge see, et ükski inimene ei pea kaotama lootust, masenduma ja tundma hirmu eeloleva ees. Kui kõik ka muutub ja uus tuleb vana asemele, siis on ometi nii palju, mis ei muutu, ja millele tohime alati toetuda.

Vahel arutatakse, et milline see õige jõulutunne võiks olla. Õiget jõulutunnet võiks ehk ette kujutada sellise mõnusa sooja ja seestpoolt natuke kõditava tunde moodi, mida kogeme siis, kui keegi sulle ütleb – ma armastan sind. Sest just seda jõululoo kaudu väikesest lapsest Petlemma tallis öeldaksegi: sina oled armastatud. Ja ärgu ükski ähvardus sinult seda teadmist röövigu. Sest kui selle armastatud olemise tunde oled leidnud, siis kannab see sind läbi igast olukorrast ja kõikidest aegadest. Kasuta seda võimalust. Lase neil jõuludel endale ligi see teadmine – Jumala poolt oled sa lõpmata armastatud. Algusest  lõpuni, alfast oomegani. Rahulikke jõule!

Tauno Toompuu

EELK Viru praost

EELK Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja