Öö silmusega kaelas ehk kuidas riik suhtub kurjategijatesse
Tallinlane Priit Põder juhtus ühel 2010. aasta ööl pealt nägema, kuidas kurjategijad asusid tühjendama Muugal tema naabersuvilat. Alljärgnev on Priit Põderi jutustus sellest ööst: kuidas politsei „tõttas“ sündmuskohale vähemalt tund aega, kuidas pätte kinni ei võetud ja kuidas tema kui tunnistaja oleks peaaegu ise kongi sattunud. Lõpuks ka väljavõte jõustunud kohtuotsusest, mis, olgem ausad, on umbes sama „karm“ kui kõrgendatud häälega manitsemine.
vahendas Aivar Ojaperv
Unetu, nagu ma olen, istusin ühel 2010. aasta öösel kella 2 ajal oma suvemaja köögis, vaatasin telekat ja libistasin õlut. Äkki näen: naaberkrundil veavad mingid võimsate taskulampidega varustatud tegelased midagi krundilt välja.
Politsei saabus tunniga
Pilt oli selge: vargad. Naaber elab igapäevaselt linnas ja ka ülejärgmist naabrit polnud kodus – olin ihuüksi.
Läksin õue. Õnneks on tänapäeval olemas mobiiltelefonid. Valisin 110 ja sain ühendust Maardu politseiga. Kuna varguse ohvriks langenud naabriga ühendust ei saanud, siis tegin järgmise kõne teisele naabrimehele Peetrile, kelle suvila, muide, oli paar päeva tagasi samuti tühjaks tehtud.
Naaberkrundil jätkas samal ajal askeldamist viis pätti. Nad nägid mind, aga neil oli nende enda keeles öelduna „pohhui“, nad tassisid mingeid asju, mis nagu hiljem selgus, olid saunaahjud, aia äärde edasi.
Peeter jõudis Mustamäelt Muugale poole tunniga, politsei saabumiseni sealt samalt kõrvalt Maardust kulus teine pool tundi veel. Aga valesti arvate, kui mõtlete, et pätid selle aja peale plehku panid: kui politsei sündmuskohale jõudis, toimetasid need seltsimehed parajasti suvilas sees.
Ma võin ju olla subjektiivne, kuid minu arvates vestles politsei viie pätiga kui sõbrameestega. Igatahes kaasa võtsid nad neist vaid kaks. Minul ja Peetril kui tunnistajail kästi politseil järgi sõita, et anda seal tunnistus.
Hea, et tunnistajat kongi ei pandud
Õues, Maardu politseimaja ukse taga pidime ootama oma pool tundi. Põhjendati, et meid ei saa sisse kutsuda, sest „kurjategijatega tegeletakse“. Kui lõpuks külmunutena uksest sisse pääsesime ja avaldust teha tahtsime, öeldi, et Peeter pole momendil mitte keegi ja temalt avaldust ei võeta. Mina oleks tunnistajaks kõlvanud, aga kuna olin tarbinud alkoholi (jõin ju kodus tõesti õlut), siis „peate hommikuni end kongis välja magama, alles siis võite tunnistuse kirjutada.“
No mis meil üle jäi: allusime võimu esindajatele ja sõitsime sama targalt, ilma tunnistust andmata koju tagasi. Hea, et hing sisse jäi ja kongi kinni ei pandud.
Järgmistel päevadel sain mitu ähvardavat telefonikõnet (kust nad mu numbri said?): kui lähen tunnistust andma, võib juhtuda, et mu suvila läheb põlema.
Aga mis mul ikka minna – keegi ei tundnudki minu vastu huvi ega kutsunud kordagi välja. Tõtt öeldes poleks ma enam vist läinud ka – oma nahk on ikka kallis.
Vot niipalju siis naabrivalvest ja Eesti Politseist.
Kohtusüsteemist ka, sest nagu selgub, on meil pätid looduskaitse all. Nimelt läks tol ööl tänu minu kõnele tabatud viiest pätist kohtu alla ainult kaks. Ühel neist on neli, teisel kuus klassi haridust ja praeguseks on nad juba ammu tagasi vabaduses, kui pole juhtumisi uuesti kinni kukkunud.
Mis oli päti palk?
Kohtutoimikute koopiad kinnitavad, et Priit Põderi kirjeldatud loo eest said karistuse Maardust pärit Robert ja Erki. Neist esimene oli varem karistatud kriminaalkorras kolmel ja väärteomenetluse korras viiel korral, teine vastavalt kuuel ja viiel korral.
Kohus menetles korraga mitut nimetatud meeste süütegu. Robert tungis näiteks 2009. aasta novembris sisse Maardus asuvasse laoruumi, kust varastas mitmesuguseid esemeid. 2010. aasta märtsis käis ta koos kaasosalisega vargil OG Elektra Maardu laos ja septembris tühjendas ühe auto. Oktoobris jäi ta eelkirjeldatud loos vahele katsega varastada 8 saunaahju – need oli plaanis viia metallikokkuostu, ei kusagile mujale.
Erki sai süüdistuse mitme suvilavarguse eest, muuhulgas selgus ka, et just tema oli vargil käinud varem mainitud Peetri suvilas. Kusjuures Peetrile tekitas ta näiteks enam kui 47 000kroonise kahju.
Pärast karistuste liitmist-lahutamist tuli Robertil vangi minna 6 kuuks ja 20 päevaks, Erkil poolteiseks aastaks.
„Olen keskharidusega eluaegne kraana- ja bussijuht ja ei saa vist asjadest enam aru,“ võttis Priit Põder teema irooniliselt kokku. „Need nelja ja kuue klassi haridusega tüübid jalutavad Muuga ja Maardu vahel praeguseks vabade meestena ringi ning ehitavad kommunismi. Nende poolt tekitatud kahju on lootusetu tagasi saada. Minu kallis kooliõde Lihula Keskkoolist Luule Komissarov ütleb selle kohta „tšort paberi pažaaluista – kas me tõesti sellist Eestit tahtsimegi?“
