„Ööema“, Lilli Luuk
Kirjanik Lilli Luuk, kodanikunimega Kristina Tamm (sündinud 1976) sai läinud aastal laiemale üldsusele tuntuks romaaniga „Ööema“. Teos pälvis tänavu mitu kõrget tunnustust – A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia ja Eesti Vabariigi kultuuri aastapreemia. Teos oli ka Vilde-nimelise kirjanduspreemia nominent.
Ütlen ausalt, „Ööema“ lugemine polnud lihtne ega sujunud sugugi ludinal. Mitu korda panin raamatu käest ja mõtlesin, kas jätta see koguni pooleli. Liiga palju oli selles lõpuni rääkimata lugusid ja kurjusest pakatavaid elusid, ängistavaid ja südantlõhestavaid episoode inimelu haprusest. Kõige selle taustal troonis aga looduse stiihiana kummituslik raba – kõrgsoo oma saladusi varjavate mülgaste ja neelavate laugastega. Autori kirjeldused rabast on rabavalt tammsaarelikud: „raba on üüratu – hiiglaslik ballisaal ja tantsupõrand“. Raba kui sümbol rappaläinud eludest mahendab veidi õudusi ja hirme, mida inimesed peale II maailmasõda raba veerel paiknevates taludes ja rabasaartel, metsavendade punkrites, üle pidid elama.
Romaanis põimuvad üksteisega kokku ja läbi kolme põlvkonna naiste elusaatused. Vanaema Malle, tema tütreid Virvet ja Hinget ning Virve tütart Krissut seovad raske taagana valedest valikutest tehtud otsused ja nende tagajärjed. Ei tahaks küll väita, et naiste elud on rappa läinud, aga mingil määral siiski, sest elu ilma meespoole abistava jõuõlata paneb proovile ka kõige sitkema naise vastupanuvõime.
Romaani sündmustik algabki kas kirjaniku poolt taotluslikult või sümboolselt rabas, kuhu kolm naist ühel oktoobrikuu hommikul jõhvikale läksid. Ja kui „udu tuli järsku, nagu paks pilv oleks raba peale kukkunud“, eksisid nad sellest äkilisest ilmamuutusest rabatuna rappa ära.
Krissu ja Hinge hakkasid kahekesi uttu eksinutena soost väljapääsu otsima, Virve aga eksles kusagil omapäi. Kui Hinge kukkus ja kummikutpidi pehmete pohlavarte sisse vajus, tiris Krissu tädi mullaste mätaste vahelt välja. Miski läigatas augus ja Krissu pelgas, et ehk on see sõja-ajast jäänud mürsk või granaat, mis nad veristena õhku lennutaks. Noor naine tundis küll hirmu, aga hakkas ikkagi käsipidi mullas tuhnima. Kõigepealt jäi talle pihku sang, siis mingi roostes nõu kaas. Tädi Hinge teadis kohe, et see on vanaaegne piimamannerg.
Käega selle sisemuses sorides jäid Krissule näppude vahele mõned luuleraamatud, autoriteks Under ja Talvik. Samuti peitus piimanõu külmas sügavuses mustade kaantega tihedat teksti täiskirjutatud kaustik, paberisse keeratud fotod ja valge siidine pluus. Milliseid saladusi ja elamata elusid need leitud esemed varjasid, saavad lugejad järk-järgult aimu „Ööema“ lugedes.
Tahes tahtmata jääb mulje, et see polegi romaan, vaid fragmentaarium, millesse on kokku põimitud erinevad elukillud ja mälestused. Krissu meenutab lapsepõlve vanaema juures, kolhoosiaega 1980ndatel, mil vanaema ja ema rabasid lehmalaudas rasket tööd teha, et ots otsaga välja tulla. Meest neil ju majas polnud, kes oleks abistanud suuremate põllutööde ja heinateoga. Möödunud aegadest ja sellest, kuidas suri vanaema mees Juhan, ei poeta aga Mall kuni surmani mitte kellelegi sõnakestki, viies enesega saladused hauda kaasa.
Autor jätabki romaanis mitmeid lahtisi otsi, et lugeja saaks ise kaasa või juurde mõelda, mis oleks juhtunud siis, kui oleks läinud nii või teisiti. Mõnede seikade puhul jääbki lõplik tõde kulisside taha. Lahti kirjutamata jääb näiteks tõik, kes oli see valge risti alla maetud mees mannergust leitud fotol. Kuidas ikkagi Malle mees Juhan hukkus? Kas ta viidi Siberisse vangilaagrisse või lasti koha peal maha? Kes oli see kährikumees, kes Malle naabrimehe Tõnise juures elas ja seal oma otsa leidis? Ka raamatu lõpp on väga kummaline, kui rabasse maandub langevarjuga Malle noorusaja unelmate mees Ets, kellesse tüdruk armunud oli, aga sõda segas vahele ja nende teed ei ristunud mitte kunagi.
Lilli Luuk on ise oma romaani kohta öelnud, et „Ööema“ tegelased on inimesed, kes on teinud väga erinevaid valikuid, aga meeles tuleb pidada, et need valikud olid sunnitud. Ta nentis („Plekktrumm“, 18.02.2025.), et kui enamasti tuleb valida halva ja väga halva vahel, siis tema ei julge oma tegelaste üle kohut mõista. „Ma arvan, et olemata ise sellises situatsioonis, ei oleks seda õiglane teha. Me kõik elame oma elu ja teeme oma toimetusi, valime nii, kuidas meile parem ja kasulikum on enamasti. Sellises olukorras, kus on sõda, okupatsioon ja suur totalitaarne monstrumriik on vallutanud sinu kodumaa, siis see üksikisiku valik on väga kitsas. Isegi kui sa arvad, et sul on valik, siis sa ei saa unustada, et süsteem on see, mis rullib sinust üle nagu suur masin,“ kõneles Lilli Luuk.
„Plekktrummi“ saadet saab kuulata ERR-i portaalist Jupiter ja teha lähemat tutvust kirjanikuga, kes valis endale pseudonüümiks Lilli Luuk.
Ülle Kask
