Ootus erakorralise pensionitõusu järele

Vabariigi valitsus annab 30. septembril riigikogule üle järgmise aasta riigieelarve. Aasta tähtsaim dokument kätkeb endas valitsuse prioriteete, suunates valgust riigi- ja ühiskonnaelu suurimatele valukohtadele. Möödunud aasta läbirääkimistest on eredalt meeles erakorraline pensionitõus, mis ka tänavu eelarvekõneluste keskmes.

Tõepoolest, umbes täpselt aasta tagasi saime Eestimaa eakaid rõõmustada uudisega, et 2020. aasta aprillis tõuseb keskmine vanaduspension indekseerimise ja erakorralise tõusu koosmõjul 45 eurot. 12 aasta suurima pensionitõus tõi eakatele aastalõike 540 eurot lisaraha, ehk sisuliselt 13. pensioni. Mõistagi oli see suurte tähtedena ja rasvases trükis kirjas ka Keskerakonna-EKRE-Isamaa koalitsioonilepingus ning igal juhul väärib valitsus tunnustust, et eesmärk paberil nii kindla käega ka tulemuseks vormistati. Täna, aasta hiljem kui kogu maailma laastab koroonaviirusest tingitud majanduskriis, ootavad ühiskonna nõrgimad, et valitsus pakuks neile raskel ajal tuge.

Paraku ei osanud meist keegi arvestada koroonaviirusega. Sedavõrd järsk ja sügav globaalne kriis on andud tugeva hoobi ja sarnaselt teistele riikidele on Eesti majandus teinud tagasilanguse. Sellest tulenevalt pole just suuri lootusi, et keskmine vanaduspension järgmisel aastal indekseerimise abil tõuseks. Selge on aga see, et inflatsiooni kiire arenguga me sammu pidada ei suuda, mistõttu on vajadus erakorralisele pensionitõusule suur, sest see on ka ainus võimalus kuidas eakatele veidigi lisaraha anda. Ja kui vaadata murettekitavat statistikat, siis ei peaks tekkima kellelgi küsimust selle vajalikkusest.

Eesti on olnud pikka aega vanemaealiste suhtelise vaesuse osas Euroopa punase laterna rollis. Nimelt elas 2017. aastal statistikaameti andmetel 46,4 protsenti vanemaealistest suhtelises vaesuses. Teadmine, et nii suur hulk Eestimaa memmedest ja taatidest peavad rinda pistma vaesusega, teeb nukraks.

Nädalavahetusel kohtusin mitmete pensionäridega ning nende sõnum oli: keskmine vanaduspension peaks kerkima vähemalt 25 eurot. Poliitilise tahte korral tähendab see seda, et riigieelarvest tuleks eraldada 60 miljonit eurot. Tulenevalt eriolukorrast, mis mõjutas pensionäride kindlustunnet tuntavalt, peaksime ulatama neile abikäe. Teisalt ei oleks see ka ainult kulu, sest kui riigieelarve strateegia üheks eesmärgiks on majanduse elavdamine, siis pensionite kaudu liigub raha kindlasti ringlusse.

Palju on olnud juttu, et teisest sambast vabanev raha võiks minna tänaste eakate hüvanguks. Paraku on teise pensionisamba tulevik ja selle vabatahtlikuks muutumine hetkel Eesti Riigikohtu otsustada. Tean, et inimeste ootus, et teine pensionisammas muutuks vabatahtlikuks, on suur. Riigikogu on endast kõik oleneva teinud ja seadused vastu võtnud, et see saaks ka sündida. Kahjuks, Eesti Vabariigi President saatis selle kohtusse ning seaduse jõustumine või mittejõustumine ongi Riigikohtu käes. Nii Eesti rahvas, president kui ka riigikogu on kõik äraootaval seisukohal, mis ja kuidas saab edasi.

Enam ei ole vaja kaua oodata, et milliseks kujuneb järgmise aasta riigieelarve. Igal juhul peab väärikas vanaduspõlv olema prioriteet ja mitte ainult tulevaste pensionäride jaoks, vaid peame andma endast kõik, et ka tänased pensionid jõuaksid Euroopa omadele lähemale.

Tänane peaministripartei on võtnud selle selgelt oma südameasjaks, sest kui Keskerakonna poolt juhitud valitsused tõstsid aastatel 2017–2020 vanaduspensioni 132 eurot ehk keskmiselt 33 eurot, siis Reformierakonna poolt juhitud valitsused tõstsid 2011–2016 vanaduspensioni 90 eurot ehk keskmiselt 15 eurot.

Siret Kotka,

Riigikogu keskfraktsiooni aseesimees