Õpetaja Lauri Leesi 70

Kui Lauri Leesi tähelepanu vajab, kirjutab ta ajalehte loo. “Tšehhovile oli meditsiin tema töö ja näidendid tema looming, ” pajatas Lauri Leesi, kelle amet on õpetamine. Uitaja Lauri Leesi mõtisklused on tema (satiiriline) looming, õpetamine töö.

Marvi Taggo

Lauri Leesi on teada-tuntud balletomaan! „Etendusi vaadates sööbib tantsude järjekord mällu. Ja kui lihased on treenitud, ei jäägi muud üle kui kostüüm selga ja lavale,“ puhub Lauri, nii et silm ka ei pilgu.

Lauri vigurilood

Aastaid tagasi helistanud talle Kaie Kõrb kogu aeg koju ja küsnud, kas Lauri on ikka vormis, sullerdab ta edasi. „Sest kunagi ei võinud teada, millal Don Quijote või Basilio jala ära väänab, ma võinuks asendada küll!“

Kas praeguses vanuses veel ka? „Mis see iga siin loeb,“ lõmpsib Lauri, „kui füüsiline vorm on hea.“

Kord küsis Leesi Estonia teatri kostüümilao endise juhataja Hilja käest tõsimeeli, et mitu aastat tagasi see oli, kui ta „Giselle’is“ Tiit Härmi asendas? See osatäitmine olevat ka teatriannaalides kirjas. „Tiit väänas laval jala, aga mina istusin balleti ajal alati saalis ja olin kõigile näha,“ jutustab Lauri surmtõsise näoga. Hilja naeris Lauri jutu peale südamest, et see ikka võimatu… Lauri aga vannutab nagu villast riiet, et kuidas ikka repetiitorid jooksid poole etenduse pealt tema juurde ja ütlesid, tee ära, pääsa teatri au. Pealegi olnud teater välismaalasi täis.

“Tegin ära, mis seal siis oli,“ kinnitab vankumatu Leesi. „Kui pas de deux’d võib olla ära ei teegi, siis variatsioonid kindla peale.“ Jää või uskuma!

Otsekui nõiduse väel muutus Hilja järjest tõsisemaks ja poetas siis hiljukesi vahele: millal Lauri balletikoolis käis? „Ei mingit kooli, olen iseõppija, lisaks olen telefoni teel rääkinud parimate balletipedagoogidega, nagu näiteks Anna Ekston. Ja mõningaid ametisaladusi on mulle reetnud tuttavad baleriinid. Hea meelega asendaksin kedagi ka ooperis, aga on üks väike viga – ma ei pea viisi,“ kurtis Lauri tõsise näoga.

Tahab erineda

Direktor Lauri Leesil on palju lapsi. Oma kooli ja laste üle on direktor väga uhke.

Üldsusele on teada, et õpetaja Leesi vältis oma koolis digitaalset kasvatust, öeldes et koolis on tiigrihüpe väljaspool tunniplaani nagu peotantski.

Tol ajal olid moes Elektroluxi pesumasinad ja Molinexi triikrauad. „Neile pidanuks siis sama palju tähelepanu pöörama,“ leidis Leesi. „Aga ega ma veel sellepärast pesumasinatunde ja triikrauatundmist õppekavva võta.“

Prantsuse lütseumi direktor Lauri Leesi kinnitas oma 70. juubelisünnipäeval 10. märtsil, et tal on kaks suurt rõõmu – sügisel uusi õpilasi esimesse klassi vastu võtta ja kevadel koolist noori inimesi teele saata. „Nii saan viibida ju kogu elu noorte keskel ja ise nooreks jääda. See on kõige ilusam kingitus.“

Lauri Leesi pole tahtnud end ilmaski teistega samastada a’la ostsin selle külmkapi, mis temal juba on, ja tunnen seda ja seda tuntud inimest. Lauri Leesi on suurlinliku mõtteviisiga inimene, teda ei huvita ühetaolisus.

„Lips võib olla ilus, aga kui ma seda lähikonnas kellelgi juba näen, siis ma seda enam ei taha,“ kinnitab ta. „Lihtsalt ei paku enam huvi.“

Aastaid tagasi “lehvitas” Lauri Leesi Prantsuse lipuvärvides särgiga, mida tema sõnul Tallinnas kellelgi teisel polnud. “See on küll Ameerika toode, aga seda ei saa osta isegi mitte Stokcholmist,” kiitis ta tookord.

Küsisin, kas see särk on tal ikka veel garderoobis? “Jaa, nagu ka prantsusepäraselt elegantne kaabu, 1936. aasta väljaanne, mida enam kuskilt kätte ei saa. See kaabu kuulus mu sõbra vanaisale ja on mulle pärandatud.“

Kuulus ja palavalt armastatud õpetaja Leesi ei ela uhkes villas, vaid endiselt tagsihoidlikus korteris nagu kümmekond aastat tagasi. Teisisõnu – nagu teisedki tema klassi inimesed.

“Ma ei räägi WC potist, see on mul juba ammu-ammu aega olnud viimase peal. Kui ühe nupu alla vajutad, tuleb vähem vett, kui teise, siis rohkem. Aga kui ma endale midagi ostan, siis see ei tohi see olla korralik keskpärane, nagu näiteks odav parfüüm. Parfüüm peab olema ikka hinnaline, viimase peal,“ on Lauri ühemõtteline.

Särav seltskonnainimene

“Kui eestlane rohkem raamatuid loeks, oleks ta jutukam ja tal kaoks haiglane huvi teiste vastu,“ jätkab Leesi. „Prantslased muide soovitavad iga asja vastu aspiriini.”

Aastakümneid tagasi, kui Estonia teater käis külalisetendustega Pariisis, oli Lauri Leesi giidiks. Ta tutvustas estoonlastele Pariisi ja reklaamis aspiriini. “Pariis teeb sulle silma ja unustab su. Aga prantslane võtab alati aspiriini, ükskõik, kas tal valutab pea, kurk nina on tal paha tuju.”

Samas teeb Lauri Leesile rõõmu, et ta endiselt ikka inimesi huvitab. Siis polevat kõik veel kadunud ja tema ei ole unustuse hõlmas nagu näiteks mõni draamanäitleja, keda kohvikus kõva häält tegemas ja zhestikuleerimas nähes mõtled, et on näitleja, aga kes just?

Lauri Leesi ei arva, et ta on direktorina asendamatu. Aga antud situatsioonis on lütsiumlastele parim. “Nad jõuavad ilma minuta veel küll ja küll elada.”