Õppida pole kunagi hilja

Kui ma 20 aastat tagasi Rakvere Õhtukeskkooli ukse enda järel sulgesin ja ellu astusin, tegutses kool veel Pikal tänaval. Tänaseks on kolitud Rohuaia tänavale ja õppekorralduski hoopis teistsugune kui toona.

Seidi Lamus-Tšistotin

Direktor Elle Allikvee võttis külalised ja uued õppijad ikka avasüli vastu ja alustas suure uhkusega hääles selgitamist, kuidas end Rohuaia tänaval kool kenasti sisse on seadnud. Näitas arvutiklassi, kus parasjagu askeldas infojuht Urmas Einmann. Kool on saanud klassitäie sülearvuteid, millega õpilased tööd teevad. Einmanni sõnul on klass vabakasutuses, sest väga palju on vaja tegeleda nii e-õppega kui ka näiteks vormistada lõputöid. „Kuna tänapäeval kasutatakse tihti ainsa seadmena nutitelefoni ja paljudel isegi puuduvad kodus arvutid, peame kogu aeg võimaldama siiski arvutiklassi kasutamist,“ sõnas infojuht selgituseks.

Rakvere Täiskasvanute Gümnaasium viib aastatel 2016 – 2018 läbi projekti „Teisel ringil targaks Lääne-Virumaal”. Projekti rahastatakse Euroopa Liidu tõukefondidest. Projekti kogumaksumus on üle 190 000 euro. Tänu sellele on juba praegu jõutud luua parem õpikeskkond, mille heaks näiteks on sotsiaalpedagoogi kabinett, kus vaatas vastu armas mängunurk. Toa perenaine Marju Malm sõnas, et kohal võiks olla rohkem kasutust, kuid kevadel eksamite ja arvestuste aegu leidsid õppijad ka selle võimaluse üles ning tõid oma mudilased lastehoidu.

Projekti eesmärk on tuua haridustee katkestanud inimesed taas kooli ja motiveerida neid lõpetama poolelijäänud õpingud. Seeläbi suureneb nende võimalus osaleda elukestvas õppes igal haridustasemel ning konkurentsivõime tööturul.

„Väga tänuväärne on see projekt just neile, kelle koolitee on katkenud 10-20 aastat tagasi, sest me saame võimaldada tasanduskursuseid, lisakonsultatsioone ja individuaalset juhendamist,“ selgitas õppenõustaja Juta Valvik. „Samas on täiskasvanute gümnaasium koht hariduslike erivajadustega inimestele, kes on omandanud põhihariduse, kuid erinevatel põhjustel ei sobitu nii-öelda tavakooli raamidesse. Siia on sattunud väga tarku ja andekaid inimesi, kes oma erivajaduste tõttu ei sobi teistega koos õppima ja siis me võimaldamegi neile kas e-õpet või individuaaltunde.“

Gümnaasiumis tegutsevad eraldi e-õppe klassid, mis mõeldud just neile, kes ei saa füüsiliselt kohale tulla – olgu selleks põhjuseks siis välismaal viibimine või füüsiline puue. Samas on ka tavaõppest pea kolmandik viidud e-keskkonda ning sel aastal rakenduvad ka 12. klassi jaoks viimased kursused. „Meie õpetajad on ise pidanud kõik need kursused kokku panema ja nii olemegi seda protsessi teinud järk-järgult ning nüüd lõpusirgele jõudnud,“ selgitas direktriss.

Suureks plussiks on ka võimalus ise reguleerida oma õpingute tempot – saab muuta õppevormi ehk siis vajadusel minna üle e-õppele või vastupidi, ning võtta ka õppepuhkust.

Murekohana näeb kooli personal tihti seda, et kahjuks tööandjad ei väärtusta oma töötajate püüdu end harida. Kuigi seadusega on ettenähtud täiskasvanud õppijale ka õppepuhkus, siis kasutatakse seda võimalust haruharva ning püütakse pigem oma töögraafikuid seada vastavalt koolipäevadele.

Klassiustest sisse piiludes oli näha päris mitut usinat täiskasvanut – kes tuletas meelde matemaatikavõrrandeid, kes emakeele ortograafiareegleid. Koolitöö oli juba alanud, kuigi 1. september polnud käes ja kindlasti jätkub uute õpilaste vastuvõtt läbi terve kooliaasta. „Aga kõige parem tunne on kevadel, kui suured mehevolaskid tulevad säravate silmadega ja tänavad, et olen nende jaoks olemas olnud ning aidanud põhikooli lõpuni käia. Mõnikord õnnestub see alles kolmandal katsel, aga ikkagi,“ lausus säravate silmadega  Marju Malm. „Meie töö on aidata kõiki, kes end aidata lasevad.“

Kui jutt liikus õppijatele, tõdes Elle Allikvee, et läbi aegade on kohusetundlikumad need, kes on täiskasvanuna teinud otsuse mõne aja pärast tagasi kooliteele suunduda. Kõige enam valitakse  haridustee jätkamiseks Lääne-Viru Rakenduskõrgkool, kuid uhkusega mainis direktor, et üks vilistlane on Tartu Ülikoolis professoriks. Hetkel on kooli vanim õpilane 52-aastane ja tõepoolest pole kunagi hilja õppida.

Foto: Sotsiaalpedagoogi kabeneti lastehoiunurk. Erakogu