Otsides lahendusi hõbestuvas ühiskonnas
Aprillikuu lõpus toimus Tallinna Tehnikakõrgkoolis esmakordselt pikaealisuse teemaline konverents. Konverentsil kõlanud teemasid lahkasid teiste seas Marju Lauristin, Marina Kaljurand, Kristjan Port ja Tiina Tambaum. Esinejad vaatlesid vananeva ühiskonna erinevaid tahkusid ja püüdsid leida lahendusi probleemidele, mis hõbestuvas ühiskonnas aina enam tähelepanu köidavad.
Helen Kool, Meeli Männamäe
Tallinna Tehnikakõrgkool teenusmajanduse instituut
Meie rahvastik väheneb ja vananeb ning konverentsi ettekannetes toodi vananeva rahvastikuga seotud probleemidena välja majanduslikke aspekte ja sotsiaalvaldkonna rahastamist, tööjõuturgu, põlvkondade vahelisi suhteid ning üksildust.
Kaasajal käsitletakse vananemist pigem kui probleemi, mitte osana eluteest. Vanadust tajutakse väga erinevalt – kui tarkust, teenitud puhkust, vabanemist või siis piinlikkust. Tartu Ülikooli sotsioloog Marju Lauristin tõi oma ettekandes välja, et vanadusele lähenetakse sageli kui „surmale enne surma“ ja eakate hoolekandeasutusi nähakse kui surma eessaale. Lauristin leidis, et vaja on muuta nii hoiakuid kui käitumismalle.
Järgnevatel kümnenditel kasvab eakate osakaal märkimisväärselt. Eelkõige tööturul saab aktuaalseks vanaduse ja sellega kaasnevate kogemuste väärtustamine. Lauristin lisas, et tulevikus on umbes 40 protsenti arvutipädevaid kõrgharidusega eakaid, kes vajavad tööjõuturul vastavat kohtlemist. Ühiskonna edukaks toimimiseks on vaja leida võimalusi nende kaasamiseks. See aitab aga omakorda vähendada nii majanduslikku mõju kui eakate vaesusriski ja üksildustunnet. Euroopa Parlamendi saadik Marina Kaljurand jõudis oma ettekandes järelduseni, et tark ühiskond kasutab ja kaasab ka eakaid.
Ühiskonna toimimiseks on vajalik erinevate põlvkondade vaheline koostöö. Tallinna Ülikooli haridusgerontoloog Tiina Tambaum leidis, et meid ohustab kvaliteetsete inimsuhete puudus. Oluline on põlvkondadevahelise solidaarsuse ja kogukonnategevuste osakaal. Solidaarsus ei tähenda abistamist, vaid üheskoos tegutsemist ja koos kogemist. Iga inimene tahab tunda andmisrõõmu ja osalemisrõõmu.
Vanemaealiste puhul on oluline mõista, et me ei peaks tegema nende jaoks, vaid koos nendega. Seejuures tegevus iseenesest ei mõju positiivselt, vaid määravaks saab tegevuse käigus toimuv suhtlus. Noorte ja vanade teadmiste ja kogemuste vahetamine aitab luua tugevamaid suhteid ning tagada põlvkondade vaheliste sidemete kvaliteeti.
Pandeemiast tulenevad meetmed on piiranud nii eakate kui kõigi inimeste läbikäimist, kuid tehnoloogia ei suuda asendada suhteid. Tehnoloogia kiire areng on toonud kaasa muutused, mis on viinud inimesed üksteisest kaugemale. Kristjan Port tõi oma ettekandes välja, et avalikku teadvusesse hakkavad jõudma üksildusega seostuvad terviseriskid koos nende inimliku ja sotsiaalse hinnaga. Ta lisas, et teadlaste kogutud andmete põhjal hinnatakse üksilduse kahju tervisele sama suureks, mida põhjustavad ülekaal, suitsetamine ja vähene kehaline aktiivsus.
Püüdes pakkuda eakatele väärikat vananemist, oleme takerdunud eakate elu parandavatesse välistesse tingimustesse, unustades koostegemise rõõmu. Lisaks sellele, et eakaid külastatakse, vajavad nad aktiivset osalemist ühiskonnaelus. Eakad vajavad võimalust oma teadmiste ja oskuste realiseerimiseks ning kaasarääkimist neile olulistel teemadel. Hõbestuvas ühiskonnas nähakse ühe lahendusena kogukonnategevusi. Aktiivsed kogukonnad, kes kaasavad eakamaid, pakuvad ühest küljest nii tuge ja tegevust kui suhtlust. Seeläbi tunnevad eakad oma panust, tajuvad vajalikkust ja olemasolu.
