Õuduste unenägu tegelikkuses

Teine fosforiidisõda jätkus möödunud reedel Ida-Virus Sonda rahvamajas. Kohalike elanikega oli kohtuma tulnud keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus. Sissejuhatavad sõnad ütles ja ministri esinemist toetas Sonda vallavanem Andrea Eiche. Infopomm plahvatas, siis kui Viru Keemia Grupi esindaja ministri selgituse ümber lükkas.

Tekst: Juhan Aare 

Möödunud reede, 28. veebruari  pärastlõunal kogunes Sonda rahvamajja sadakond inimest. Kohal olid ka riigikogulased Lembit Kaljuvee ja Deniss Boroditš. Mõlemad kuuluvad Riigikogu mäetööstusettevõtete toetusrühma.

Valitsuse seisukoht

Rääkides fosforiidist, kordas minister taas: riigil pole plaanis kaaluda fosforiidi kaevandamise lubamist. Põhimõtteliselt samasuguse väitega on ta esinenud varemgi, viimati jaanuari algul. Kuna ministrit olid kuulama tulnud ka need, kes tema öeldud sõnu eriti tõsiselt ei võta, siis palusin selgitada, missugusele dokumendile tema seisukoht tugineb. Vastuseks ütles minister, et valitsuse vastav otsus pärineb aastast 1996 ja see olevat igale huvilisele kättesaadav. Olin tol ajal riigikogu liige, kuid niisuguse dokumendi olemasolust kuulsin Sondas esimest korda. Käesoleva nädala algul pöördusin ministeeriumi poole kirjaliku teabenõudega. Vastust selle loo ilmumise ajaks polnud veel laekunud.

Valitsuse dokument võiks suurt huvi pakkuda ka näiteks Rägavere vallavolikogu esimehele Arnu Lippasaarele, kes on korduvalt öelnud, et ministri seisukoht pole veel valitsuse seisukoht. Ministri ütlusi on kritiseerinud ka fosforiidiuuringute entusiast, IRLi mees Marko Pomerants. Pisut rohkem kui kuu aega tagasi kirjutas riigikogulane ajalahes Virumaa Teataja (21.01.14): „Ma väidan, et keskkonnaminister (persoon pole tähtis) tegelikult ei tea, kas fosforiit on kaevandatav, kui selleks midagi ei tehta. Mittekaevandatavuse puhul on tegemist poliitilise deklaratsiooniga, milleks ministril on muidugi õigus.“

Seejuures rõhutab Pomerants, et kindlasti on fosforiidiküsimuses määrava tähtsusega poliitiline persoon keskkonnaminister. Seda seisukohta tasub hoolikalt meeles pidada.

Kuidas tuleks siis suhtuda minister Pentus-Rosimannuse 28. veebruaril Sondas öeldud rahustavatesse sõnadesse? Kas see on enne Riigikogu valimisi lendu lastud poliitiline deklaratsioon või on sellel ka sisuline väärtus? Ootame ära ministeeriumi vastuse ja vaatame, mis siis valitsuse 1996. aasta otsuses on kirja pandud.

VKG nähtavad ja nähtamatud esindajad

Tähelepanelikult jälgisid Sonda rahvamajja tulnud ministri esinemist ka VKG esindajad. Arvatavasti tehti seda interneti vahendusel, otseülekande oli organiseerinud Sonda vallavalitsus. Väga huvitav hetk saabus siis, kui minister vastas minu teisele küsimusele. Seda sõnastades tsiteerisin saalis olnud riigikogulast Lembit Kaljuveed. Novembris 2013 kirjutas ta ajalehes Põhjarannik: „Keskkonnaministeerium on VKG-l puuraukude tegemise keelanud.“ Küsisin ministrilt: millal esitas VKG ministeeriumile uute fosforiidipuuraukude rajamise taotluse ja millal ministeerium VKGle eitavalt vastas. Keit Pentus-Rosimannus selgitas, et VKG pole fosforiidi puuraukude rajamiseks ühtegi taotlust esitanud, mistõttu ministeerium pole saanud ka eitavalt vastata.

Seepeale tõusis püsti äärmises pingireas istunud mees, esitles end VKG töötajana ja vaidlustas ministri väite. Viktor Undusk kinnitas, et VKG on palunud luba ühe augu puurimiseks, et fosforiidi kvaliteeti täpsustada. Undusk: „Teie aga ütlete, et ministeeriumi poole pole keegi pöördunud. On küll!“ Minister jäi aga oma sõnade juurde ja kinnitas, et VKG pole puurimisloa taotlust esitanud.

Tõepoolest äratab tähelepanu see järjekindlus, millega pealtnäha täiesti lootusetus seisus jätkab VKG ettevalmistusi fosforiidikaevanduste rajamiseks. Kalev Kallemetsa juhitud fosforiidiprojekt näib olevat nagu jäämäega kokku põrganud Titanic, mille uppumine on väljaspool igasugust kahtlust. Ometi toimetab VKG selles valdkonnas entusiastlikult edasi – arendab koostööd Tallinna Tehnikaülikooli Mäeinstituudiga, teeb aktiivselt kihutustööd kohalikes omavalitsustes jne. Kuidas seda kõike seletada?

Võimalik, et loodetakse riigikogu 2015. aasta märtsi valimistel tekkivale uuele, fosforiidisõbalikumale koosseisule, loodetakse fosforiidisõbralikumale valitsuskoalitsioonile ja fosforiidiusku keskkonnaministrile. Tuletame meelde, mida kirjutas Marko Pomerants:  „…kindlasti on fosforiidiküsimuses määrava tähtsusega poliitiline persoon keskkonnaminister.“

Õuduste unenägu Mäetaguse vallas

IRLi Lääne-Viru piirkonna juht Marko Pomerants on arvamusel, et ainult sotsioloogiliste uuringutega keskkonnamõjude suuruse kohta vastust ei saa. Peab puurima. Lisaks sellele soovivad mäetööstusettevõtete toetusrühma liikmed käesoleval aastal teha endale selgeks fosforiidi kaevandamise sotsiaalmajanduslikud aspektid. Seoses sellega minu soovitus – Riigikogu mäetööstusettevõtete toetusrühma liikmed võiksid korraldada lähiajal ekskursiooni Ida-Virumaale, näiteks Mäetaguse valda. Olen selles kandis aastakümnete jooksul korduvalt ringi liikunud, viimati tutvusin kaevandusmaastikega tänavu 1. märtsil. Riigikogulased võiksid ronida tehiskünkale, mille tipust avaneb unikaalne, 360kraadine vaade õuduste unenäole. Mäetaguse valla maadel on põlevkivikaevandused ja karjäärid toimetanud aastakümneid. Igaveseks rikutud loodusmaastik ja need kunagiste kaevurite külad, mille kaevandused endast maha jätavad, tekitavad õõvastava tunde. Tahtmatult tekib küsimus – kas tõesti saab kunagi niisuguseks ka kaunis Lääne-Virumaa?

Ressursimaks, mis peaks omavalitsusest rikkuri tegema, osutub tegelikkuses SMS-laenuks. Igaüks, kes Eesti oludes maavarade kaevandamise teemal tahab sõna võtta, peaks kõigepealt tegema tiiru seal, kus juba aastakümneid kaevandatud, kus elusloodus õuduste unenäoks muudetud.

Kallis vesi ja lainetavad põllud

Minu teejuhiks oli Mäetaguse vallavolikogu keskkonnakomisjoni esimees, ligemale 700 hektaril teravilja kasvatav Ain Rego. Ta on kaevanduse külje all sündinud, kaevandused on teda jälitanud kogu elu.

Ümmarguselt 1700 elanikuga Mäetaguse vallas on täna raske leida inimest, kes joogivee saaks oma koduõue kaevust. Vesi voolab kõikidesse majadesse pumbajaamadest. Lisaks vee kvaliteedile on suureks probleem seegi, et vesi tuleb kätte väga kallilt. Mäetaguse vald on laekunud ressursimaksust raha kõrvale pannud, et vesi saaks voolata ka siis, kui kaevandused on tegevuse lõpetanud ja ressursimaksu enam ei tule. Kui aga keegi sooviks oma õuele kaevu, tuleks puurida kaevanduskäikudest sügavamale, 80-100 meetri piirile. Kahtlane, kas Mäetaguse vallas leiduks keegi, kellele niisugune kulutus oleks jõukohane.

Ain Rego elukogemus kinnitab, et suurimad probleemid saabuvad siis, kui kaevanduses töö lõpetatakse. Käisime vaatamas tema lainetavaid põlde, mis asuvad aastakümneid tagasi rajatud kaevanduskäikude kohal. Tegelik elu näitab, et kaevanduskäike üleval hoidvad tervikud aja jooksul vee ja niiskuse toimel siiski lagunevad. Maapinna vajumine suurtel aladel on vältimatu ja täiesti ettearvamatu.

Kolmapäeval, 5. märtsi hommikul helistati taas Ida-Virumaalt, Mäetaguse vallast ja teatati uute maa-alade vajumisest. Maapinna allapoole langemine toimub hoolimata sellest, et kaevandusi rajades lubati – kaevanduskäike ülal hoidvad tervikud püsivad vähemalt tuhat aastat.

Veepurgid ja maa-alune mürgijärv

Riho nimeline Sonda valla elanik tõstis ministri ette lauale kaks siltidega varustatud veepurki. Ühes korralik joogivesi, teises mööda torusid voolav pruunikas vedelik. Riho sõnul hakkab vesi värvi muutma pärast mõnetunnist seismist.

Sonda elanik Aleksander Sinimäe juhtis aga ministri tähelepanu Sonda vallas asuvale maa-alusele mürgijärvele. Sinimäe: „Pärast Kiviõli kaevanduse sulgemist on sinna tekkinud maa-alune roiskveejärv. Tõenäoliselt hakkab see vesi imbuma alumistesse veehorisontidesse ja rikub meie joogivett.“

Keskkonnaministriga kohtumisel Sonda rahvamajas rääkisid kohalikud elanikud veel mõndagi huvitavat ja olulist. Lähitulevikus jätkame kaevanduste tekitatud õuduste unenäo kirjeldamist ja teise fosforiidisõja sündmuste kajastamist.

Keit Pentus Rosimannus ja Andrea Eiche. Fotod. Juhan Aare

Sonda rahvamajas ministrit kuulamas.

Tehismägi, mille otsa tasuks ronida ka riigikogulastel.