Paduratüdruk kahe maailma vahel
„Paduratüdruk“ on USA kirjaniku Karen Dionne’i samanimelise romaani ekraniseering.
Margit Adorf
Karen Dionne ei ole kuigi palju romaane avaldanud, eesti keeldegi pole teda veel jõutud tõlkida, kuid oma vähese loominguga on alles keskeas kirjutamisele pühendunud naine tähelepanu pälvinud kuhjaga. 2017. aastal ilmunud „Paduratüdruku“ eest pälvis ta parima romaani preemia, seda on tõlgitud 25 keelde ja nüüd siis jõudis kinolinale filmiversioon.
Ma ei ole raamatut lugenud, kuid seekord võib küll üsna kindlalt väita, et ilmselt on raamat parem kui film. Ega filmgi iseenesest halb ei ole, aga paraku on sellel palju ärakasutamata potentsiaali ja tundub, et hulk olulisi asju on ekraniseeringu käigus kaduma läinud.
Loo peategelaseks on USA paduramaastikul üles kasvanud Helena Pelletier (Daisy Ridley). Tsivilisatsioonist eemal sirgus ta peamiselt koos isa Stepheniga (Garret Hedlund), ema on taustategelane ja temast midagi suurt teada ei saagi. Kui aus olla, siis ei saa ka isast suurt midagi teada, küsimusi jääb õhku rohkem kui film neile vastuseid pakub.
Linateos keskendub tüdrukule, kes ootamatult 10-aastasena saab teada justkui teda oleks oma kodus vägivaldselt kinni hoitud. Omateada on tal normaalne läbisaamine isaga, kes õpetab teda loodust tundma, jahti pidama. Paraku on isa sõnul ema jube halb ja valetaja. See valetajast ema saab ühel päeval ootamatu juhuse läbi metsa eksinud mehe ATV endale ja sellega põgeneda, olles eelnevalt oma pahaaimamatu tütre kiviga oimetuks löönud ja kaasa lohistanud.
Tüdruk ärkab politseijaoskonnas ja talle räägitakse lugu, et hoopis isa on paha ja juba 12 aastat tema ema kaugel padural vangistuses hoidnud. Tüdruk ei usu, tahab isaga kohtuda, kuid isa tabatakse. Nüüd läheb filmis plõksti hulk aastaid mööda ja tüdruk on täiskasvanuks sirgunud, abiellunud ning tal on endal kooliealine tütar. Paduratüdruk peab igavat ametit, mis seisneb Exceli tabelisse arvude sisestamises ja on üleüldse igasugusest loodusest täiesti võõrdunud. Oma abikaasale ei ole ta iial rääkinud sellest, et ta on padurakuninga tütar. Aga isa põgeneb vanglast ja siis kerkivad mineviku varjud taas pinnale.
Ma ei tea, kuidas raamatus need vahepealsed aastad kajastatud on või kas üldse on, aga üle kõige häiris mind filmi puhul just see järsk hüpe lapsepõlvest täiskasvanuellu. See on loo seisukohast täiesti absurdne käik, kuna niisugune sündmus on peategelase jaoks just see kõige olulisem ja võtmetähtsusega asi. Just see, kuidas ta tuleb toime looduse keskelt järsku linna viimisega ja selle teadmisega, et tema armastav isa on hoopis koletis ja valetav ema selle koletise süütu ohver. Kuidas tal kujunevad suhted emaga, kas ta ei igatse tagasi padurasse, kus on need lohutavad kohad, mida ta tunneb? Kuidas ta nii põhjalikult võõrdub oma juurtest?
Linalugu kulgeb üsna aeglases tempos ja paljud kriitikud ongi peamise veana välja toonud selle, et film justkui ei julge muutuda korralikuks pinget kruvivaks ja vaatajat ärevaks ajavaks trilleriks, kuid mind iseenesest sündmuste aeglane kulg ei ärritanud. Mind häiris pigem sisutus. Palju aega on kulutatud mingitele detailidele, isa-tütre suhte kujunemisele, kuid me siiski saame sellest teada vaid niipalju, et isa hoidis oma tütart ja tütar tõesti ei olnud omateada kogenud ega näinud vägivalda enda ega ema suhtes. Nämmutatakse pisiasju, aga suured põhjapanevad küsimused jäävad vastuseta.
Miks see mees üldse koos naise ja lapsega pärapõrgusse põgenes? Kas ta on lihtsalt hull või oli tal selleks mingi motiiv? Seda ei saagi iial teada. Pealtnäha paistab, et ei ole hull ega paadunud mõrtsukas või piinaja. Hiljem ta väidab, et otsus tsivilisatsioonist eemale minna sündis koos tüdruku emaga. Me ei saa iial teada, kas see ka nii oli ja naine mingil hetkel mõtles ümber, aga mees enam ei lasknud tal lahkuda või röövis mees siiski suvalise naise ja lohistas rappa ning püüdis seal temaga pereelu elada? Me ei saa teada.
Me näeme, et neil on seal üsna korralik eluase, puhas, eluks vajalikud vahendid on olemas, miski ei viita sellele, et mees oleks püstihull või naine täiesti valikuvabaduseta. Väga häiriv on see, et naise lugu jääb üldse jutustamata.
Film tekitas minus küll tugeva tahtmise originaalromaan üles otsida ja teada saada, mis on raamatus teisiti, mis filmi sisse jõudnud ei ole.
Kui nüüd täiesti segane lugu välja arvata, siis tehnilisele teostusele ma selle filmi puhul midagi ette ei heidaks. Ootus ja pinge on õhus, näitlejad teevad oma rollid väga hästi ja üle ei pinguta, lati alt läbi ei jookse, aga… Praegusel kujul puudub kogu sellel lool mõte. Mul on väga raske uskuda, et Karen Dionne bestselleri staatusesse jõudnud romaan nii sisutühi oli.
Aga minge vaadake ise. Film on vaadatav, kui suudate aju täiesti välja lülitada ja ei jää pikemalt juurdlema, et mida te siis nüüd parasjagu ekraanilt nägite. Kui mitte, siis proovige üles otsida mõni lähim PÖFFi seanss, kus vaimutoitu kuhjaga.
