Pagulased. Sallivus. Lõhe ühiskonnas

Esimesed n-ö uuspagulased pole veel Eestisse jõudnudki, aga meil on juba tüli majas, ühiskond on lõhki. Sama Euroopas, kus tõsi küll, pagulased juba kohal. Ehk ongi lõhestatud ühiskond ja omavaheline tülitsemine kellelegi eesmärgiks?

Aivar Ojaperv

Ülle Kask (küsitlus)

Kõige ootamatum, aga samas sugugi mitte ebaloogilisem mõttekäik, mida ma praeguse pagulaskriisi kohta olen kuulnud, on väide, et tegemist on kolmanda maailmasõjaga. Ambitsioonid, võim ja raha tahetakse ringi jagada (aga see on ju sõdade eesmärk!), ainult vahendid on pisut teised kui esimeses või teises maailmasõjas.

Niiditõmbajad on kas tahtmatult või tahtlikult oma eesmärki saavutamas – ühine pere nägeleb. Euroopa Liidu liikmesriigid (juhtide suude kaudu) ütlevad Euroopa Liidu kohta halvasti. Ja vastupidi. Ütlemised on üle minemas ähvardusteks (Euroopa Komisjon: kas võtate pagulasi või maksate).

Eesti Riigikogu esimees Eiki Nestor teatab avaistungil oma kõnes, et need, kes soovivad mustadele näidata ust, soovivad ka seda, et me NATOsse ei kuuluks. EKRE lahmib omalt poolt vastu („Sisuliselt oli ikkagi tegemist nii presidendi kui spiikri üleskutsega Eestis kehtestada tsensuur“) ja jalutab istungilt minema.

Selliseid näiteid võib tuua lõpmatult. Valitseb mentaliteet: kui sa pole minu sõber, oled järelikult vaenlane ja et jutust ikka „aru saadaks“, siis sõimatakse teisitimõtlemist skisofreeniliseks ja teab milleks veel. Ning seda mitte ainult „naised saunas“ tasemel, vaid ka parlamendis ja riigiaparaadis.

Ka halbadest asjadest peab ausalt rääkima

Veel enne, kui esimene n-ö uuspagulane Eestisse jõuab, oleme jõudnud teha mitu väga suurt viga. Valitsus on rääkinud rahvale pooltõdesid või edastanud tõe vales sõnastuses. Rahvas on end sellest üles keeranud ja kui peavoolumeedia otsustas lõpetada pagulasteema kommenteerimisvõimaluse (mis minu arvates oli suur viga), kadus ka võimalus auru välja lasta.

Tagajärg: väidetavalt kuni 80 protsenti Eesti rahvastikust on vastu praegusele valitsuse poolt aetavale immigratsioonipoliitikale.

Inimesed on vihased. Isegi kui valitsuselt tuleb mõni asjalik väljaütlemine, siis kodanik vihastab juba lause esimese poole peale ja jätab lugemata teise poole, kus võib-olla on kirjas täitsa mõistlik põhjendus-selgitus.

Kes on see PR-tegelane (kui ta üldse olemas on?), kes kohendab siseminister Hanno Pevkuri väljaütlemisi?

Mäletate: varasuvel rääkis Pevkur, et Eestisse tuleb vaid 170 pagulast, seega meil pole põhjust muretseda. Nüüd räägitakse juba kaks-kolm korda suuremast hulgast. Rahvas peab Pevkurit seetõttu hämajaks või lausa valetajaks ega usu enam ühtki tema sõna.

Tegelikult Pevkur muidugi nii ei rääkinud. Juba toona andis ta läbi lillede mõista, et ilmselgelt ei sõltu pagulaste hulk meie soovist, kuna probleem Euroopas üha suureneb. Aga rahvale jäi mällu vaid number, lause esimene pool. Miks ei rääkinud Pevkur asjadest kohe nii, nagu need tegelikult on?

Ta võinuks juba kevadel kurva tõe ausalt välja öelda: „Euroopas on suur pagulasprobleem ja selle lahendust pole näha,“ ning lõpetada kirjelduse ja numbritega: kuna Eesti peab aitama olukorda solidaarselt lahendada, siis esialgsetel andmetel tuleb meil vastu võtta 170 pagulast, aga see hulk võib suureneda.

Nii rahvas kui Pevkur teadsid tegelikult juba kevadel – vähemalt oleksid pidanud teadma, kui kaasa mõtlesid -, et toona välja öeldud numbrid on jäämäe tipp. Kui rahvaga räägituks kohe selget ja ausat juttu, poleks ka vihakõnede arv nii suur kui praegu.

Mida nad tänaval räägivad?

Mis vihakõnedesse puutub, siis ega need kadunud ole. Tõsi, „suurelt ekraanilt“ silma alt on need ära koristatud (sest pagulasteemalisi artikleid ei saa meedias reeglina kommenteerida), aga see ei tähenda, et neid pole.

Kuulutaja kaastöötaja Ülle Kask käis ja küsis n-ö lihtsatelt inimestelt: „Mida või keda te ei salli? Mida või keda te sallite?”

Tunnistan ausalt, et pidasime toimetuses päris pikalt nõu, mida laekunud vastustega peale hakata. Korraks tekkis isegi kahtlus, et ega Ülle ise omalt poolt materjali „tsenseerinud“, kustutades positiivsete inimeste positiivsusest pakatavad laused. Sest selliseid minu töölauale ei jõudnud.

Aga tegelikult nii räägitakse ja mõeldaksegi. Eelistatult muidugi anonüümselt, aga ma saan sellest aru: nagu mainitud, on vastasleer valmis tembeldama skisofreeniliseks iga mõtteavalduse, mis neile ei meeldi.

Mõned valikud. Vastuseid on lühendatud. Mitte tsenseerimise, vaid loo kompaktsuse huvides.

Rein, 52aastane taksojuht: „Ma ei salli lömitamist ja kahepalgelisust. Köögutamist Ameerika ja Brüsseli poole.

—

Ma ei salli neid kodanikke, kelle rahvuseks on passis märgitud venelane, aga kes juba nimetavad end eestlasteks. Poliitik Olga Sõtnik rääkis Vabaduse väljakul sallijate kontserdil, et tal on au olla eestlane. Vot see on juba ohtlik tendents ning pole poliitiliselt kah korrektne. Kõik, mis puudutab kodakondsust ja selle saamist, on kirjas Eesti Vabariigi Põhiseaduses. Aga kui tänapäeval on venelasest juba eestlane saanud, siis mis vahet sel on, kas ollakse salliv või sallimatu, heteroseksuaal või homo, neeger või valge, bolševik või menševik, punane või sinine, parteitu või parteilane.

Mis puudutab pagulasi, siis neid nimetatakse juba klientideks (näiteks ametlik dokument „Tugiisikuteenus rahvusvahelise kaitse saanud isikutele“, leitav internetist – A.O.). Krt! Kas mina, Eesti vabariigi kodanik, olen omal maal klient või migrant? Või hoopis sisserändaja poeg roosast erakonnast? Sellisel juhul tahan olla klient koos kõigi hüvedega, mis sellise staatusega kaasneb. Ja mul juba katus sajab läbi.”

Kalle, 38aastane müügijuht: „Ma ei salli propagandat ja ajupesu. Ühel päeval oli Postimehes vabakutselise ajakirjaniku Hellrandi, kes aastaid Läänes elanud, arvamuslugu (Maris Hellrand. „#jesusrefugie’- nii mõnigi meist on pagulaste järeltulija.” PM. 9.09.15.). Ütlesin siis sealses kommentaariumis ka oma arvamuse välja, et mina küll pagulaste järeltulija ei ole, sest minu isa on saarlane.

—

Ma ei tea, kui räigeks need kommid seal läksid, aga ühel hetkel olid need kustutatud ja kommentaarium suletud. Sellist asja ma ei salli.

Ja kui salliv Eesti korraldas kontserdi ning Postimehes said sõna eestvedajad Maarja-Maarjo Mändmaa ja Helen Sildna, olid nende üleskutsed kohale tulla kommenteerimiseks suletud. Küll aga tümitatakse ja mõnitatakse mõnuga EKREt. Mis sellistel inimestel ometi viga on? Nad ju ise süstivad Eesti rahvasse sallimatust oma „sallivate” arvamuslugudega.“

Silver, 41aastane, emigreerub Austraaliasse: „Ma ei salli poliitikute valetamist ja vassimist. Pagulastest ja homodest on mul suht savi.

—

Ma küsin poliitikutelt: „Kus on Eston Kohver?” Marko Mihkelson siristas peale kohtuotsust ERRi uudistes oi kui ilusat laulu, et hakka või nutma: „Te ei suuda endale ettegi kujutada, kui ruttu Eston Kohver koju tagasi jõuab.” Nüüd aga on Kohver jälle kadunud ja kodus teda pole.

Ma ei salli enam midagi. Pehmelt öeldes on mul kopp ees ja jämedalt väljendudes: olukord riigis ajab sita keema. Tõmban siit uttu. Lähen Austraaliasse.”

Leida, 80aastane pensionär: „Seda ma küll ei salli, kui meid, eestlasi, Eesti Vabariigis sallimatuteks ja sallivateks lahterdatakse. Nagu Vene võim oleks tagasi tulnud, mil lapsed sunniti koolis pioneeriks astuma.

—

Praegu on Eestis sama olukord kui 15 aastat tagasi, mil president Arnold Rüütel koos Aadu Luukasega peale esimese ja teise Eesti aktsioone ühiskondliku kokkuleppe sõlmisid. Tollal kurtsid paljud inimesed, et neist ei hoolita, rikkad lähevad veelgi rikkamaks ja vaesed vaesemaks. Nüüd on teemaks pagulaste kvoodid ja sookvoodid. Ja jälle lõhe peas ning riigis. Jumal küll! Praegune olukord on ju hullumeelne!

Minu kaaslasteks kodus on ainult kass ja Vikerraadio. Ühel päeval arutlesid meie europarlamendi saadikud seal pagulaste ja Eston Kohveri üle. Sellist juttu, nagu ajasid Urmas Paet ja Marju Lauristin, kes segas pidevalt teistele vahele, ning Yana Toomile üldse sõna ei antud, oli valus kuulata. Poleks seda meie austatud professorilt küll oodanud. Aga Tunne Kelam jättis hea mulje, kõneles soliidselt ja rahulikult, kuigi ma kõikide tema väidetega nõus ei olnud.

Hiljem kuulsin uudistest, kus rõhutati ainult seda, et Yana Toom jäi Kohveri küsimuses erapooletuks. Ja mis siis? Kusagil ei mainitud aga, kui inetu see debatt tegelikult oli.

—

Olen vanaks saanud ja lobisema hakanud. Ega oskagi vastata, mida ma sallin. Mulle meeldib lugeda ja vahel ajaviiteks võtan uuesti kätte Astrid Lindgreni ning loen tema Katuse-Karlssonit. Alati naeran laginal kohas, kus Karlsson küsib Majasokult: „Kas sa oled juba oma hommikuse konjakijoomise maha jätnud? Vasta ei või jah?”

Meedia manipuleerib nagunii

Kujutage nüüd ette, et sellesinase artikli illustratsiooniks oleks foto tollest õnnetust uppunud süüria poisikesest. Milline emotsiooniga te lugu lugema hakkate? Või siis teine äärmus – foto toitu ja prahti loopivatest pagulastest Ungaris?

Meedia ei ole kunagi sõltumatu, sõltumatut meediat pole olemas, taotagu vastu rinda kui palju tahes. Meedia sõltub reklaamirahast, lugejate eelistustest, omanikest, peatoimetaja ilmavaatest jne.

Ma ei saa väita, et neid ridu kirjutades ma ei manipuleeri. Muidugi manipuleerin. Antud hetkel, vähemalt teadlikult, tahan lugejad panna kaasa mõtlema, aga mida alateadvus teeb või kuidas üks või teine lugeja sellest kõigest aru saab, seda ma ei tea.

Ja sellel eesmärgil palusin loole illustratsiooniks panna täiesti neutraalse foto Eesti loodusest. Aga kardan, et kuna seal verd, higi ja pisaraid pole, siis jättis nii mõnigi artikli lugemata.

Pagulaskriisist kirjutatakse ütlemata palju. Aga kui paluda teil kogu viimaste kuude selleteemaline infotulv ümberjutustusse panna, siis arvan, et saate hakkama kolme lausega. Ehk siis korrutatakse üht ja sama, skaala on vaid salliv või mittesalliv.

Kindlasti on selle kriisi olemust ka põhjalikumalt lahatud, kuid see info on muu mula sisse ära uppunud. Kuigi ei tohiks. Seda infot vallates suhtuks me kogu pagulasteemasse hoopis teisiti, kui hetkel suhtume.

Kas meediakajastuse pealiskaudsus on kellegi tahe ja surve või ajakirjanike viitsimatus teemasse süveneda, seda ma ei tea. Võimalik, et viimane. Pane lehe päisesse foto uppunud poisikesest ja saad oma klikid kätte, mida siin ikka viitsida veel tausta uurida!

Ega lugejagi viitsi. Nagu enne mainisin, siis lause esimesest poolest saab ta oma emotsiooni kätte ja tõttab kommenteerima/vihakõnet pidama, teist poolt ta nagunii ei loe.

Mul on tegelikult palju küsimusi, millele vastuse hankimine käib väikelehe toimetajana-ajakirjanikuna üle jõu. Jah, internetist leiab üht-teist, aga kas need jutud pole kallutatud?

Kas vastab tõele, et Euroopasse jõudnud pagulased on n-ö pagulaste eliitseltskond ja tõsiselt hädas olevad süürlased on jätkuvalt Süürias põgenikelaagris või äärmisel juhul naaberriikides Jordaanias, Türgis? Kust pärineb „eliitpagulaste“ reisiraha – Süüria, eriti sõjaseisukorras Süüria, pole nüüd küll see riik, mille kodanike sukasäärtes oleks kümneid ja kümneid tuhandeid eurosid, mida Euroopasse pagendusse tulemiseks väidetavalt vaja. Kes on „reisikorraldajad“? Kust ja millise tasu eest ammutavad pagulased hämmastavalt täpset infot Euroopa riikide erinevate sotsiaaltagatiste kohta – näiteks teatakse väga täpselt, et tahetakse jõuda Suurbritanniasse või Saksamaale või lausa Soome. Miks on pea pooltel pagulastel dokumendid „kadunud“? Ei saa ju nii olla, et lähen uut elu otsima ja unustan dokumendid koju sahtlisse. Parimad riided saab selga panna (seega maja polnud maha põlenud), kuid dokument oli „hävinud“?

Ja lõpuks kõige põletavam küsimus: kas üldse on kuskil keegi, kellel on idee kriisi lahendamiseks? Me võitleme tagajärgedega, aga kuhu jäävad põhjused?

Süürias on 22 miljonit elanikku, kellest 8 miljonit olevat kodudest lahkunud, aga seda on vähem kui pool. Mis siis, kui veel 8 miljonit soovib sõja eest pakku tulla? Ja see pole veel kõik: pool Aafrikat mõlgutab sama mõtet, sealseid miljoneid ei viitsi kokkugi liita.

Ning põletavatest küsimusest põletavaim: kui palju suudab Euroopa kontrollida pagulaste ja „pagulaste“ tausta. Kes on mugavuspagulased, kes tõelised hädalised, kes terroristide „Trooja hobused“? Ma kahtlustan, et sellekohane kontroll puudub ülepea – eriteenistused jooksevad küll viimaste tuvastamiseks jalad rakku, aga paljut nemadki jõuavad.

Karlssoni filosoofia

Kui kas või osale neist küsimustest oskaks keegi vastata, siis usun, et eestlane ei oleks skaala sallin-ei salli eri nurkades. Me võtaks teema teadmiseks ning hea meelega abistaks neid, kes seda tõesti vajavad.

Ma vestlesin pagulaste teemal ühe aktiivse Vao kohalikust elanikust naisega. Küsisin, kas Vaos on lood nii, nagu Eesti meedia kajastab (kohalikud saavad pagulaskeskuse elanikega läbi; palju kõmu tekitanud vägistamislugu polevat olnud jne) ja tema vastas, et ei ole. Ütles, et nägi-kuulis ise, mida TV-jaama kaamerasse räägiti ja milline see lugu hiljem telepurgist välja paistis.

Ta ütles sedagi, et nii mõnigi kohalik pole „patust“ puhas. Pisut üle võlli keeratuna võiks tema ütlus kõlada umbes nii: „Varem harrastasid sellised naised seksiturismi Egiptuses, aga nüüd pole enam vaja. Kui mõnel meie tüdrukul pole pükse-särke seljas ollagi, siis ma saan täitsa aru, mida tõmmu mees mõtleb ja tahab. Eks neid vilju varsti näha ole.“

Ja kust kõik see umbusk peale hakkas? Ikka hämast või pooltõest! Kui alguses lubati, et pagulaskeskuses hakkab elama umbes 35 inimest, siis vaikselt kasvas see juba 80ni. Ja seda vaid ametlikult, sest kohalikud väidavad, et nad on võõraid nägusid ka 100 kanti loendanud.

Miks ka nii lihtsatest asjadest avalikult ja ausalt ei räägita? No kui meil on selline olukord, et on ajutiselt vaja majutada rohkem kui 35 inimest, siis on, midagi pole teha. Aga miks seda ausalt ei tunnistata?

Lõpetuseks tänan 80aastast Leidat, et ta tuletas Karlssoni abil meelde sügavalt filosoofilise tõe. Vasta mida vastad, kirjuta mida kirjutad, arva mida arvad, loll paistad ikka. „Kas sa oled juba oma hommikuse konjakijoomise maha jätnud? Vasta ei või jah?”

Eestimaa on alati olnud tuulte tallermaaks ja võõra rahva läbikäigukohaks. Nii mõnedki neist on siin kohanenud: näiteks Peipsi kaldal asuvas Lüübnitsa külas (pildil) elavad ammusest ajast vanausulised venelased. Foto: Aivar Ojaperv