Painav, kriipiv, toorelt aus film Venemaa ühiskonnast
Sel nädalal on kinos esilinastustega paras ikaldus, momendil midagi uut ja vapustavat soovitada ei saa, küll aga tahan tähelepanu juhtida ühele Eesti osalusega valminud mängufilmile, mis on maandunud ERRi filmiportaalis Jupiter (jupiter.err.ee/filmid) ja mida saab vaadata maikuu lõpuni. See on „Kapten Volkonogovi põgenemine“.
Filmi valmimine langes aastale, mil Venemaa ründas Ukrainat ja seega on nii Euroopas kui ka USA-s asutud boikoteerima vene filme. Antud linaloo puhul on aga tegemist koostööprojektiga, see on Eesti-Venemaa-Prantsusmaa koostööfilm. Vene poole pealt on režissöörid ja näitlejad, kokku monteeritud on film Prantsusmaal, kuid eestlaste osalus ei ole siin sugugi väike. Filmi on üles võtnud eestlasest operaator Mart Taniel ja tema on osalenud ka stsenaariumi kirjutamises. Lisaks on üks filmi kolmest produtsendist eestlanna Katrin Kissa, eestlased on kujundanud ka nii filmi helikeelt (Matis Rei) kui valgust (Taivo Tenso).
Filmi sai meie kinodes näha eelmisel aastal PÖFFi ajal ning see jooksis kinodes veidi aega ka käesoleva aasta jaanuari alguses. Algselt pidi film esilinastuma juba 2022. aasta kevadel, siis lükati see sügiseks, ilmselt kahtlusi selle linateose levitamise osas on palju olnud ka ametlikul tasandil, kuid levisse see siiski otsustati lasta ja nüüd on igaühel võimalus filmi oma kodus vaadata. Jupiteris saab seda teha tasuta.
Mujal maailmas linastumise kohta niipalju, et see osales veel enne sõja algust, 2021. aastal, Veneetsia filmifestivalil põhivõistlusprogrammis ning kandideeris seega ka Kuldlõvile. See on esimene eestlaste osalusel valminud film, mis nii olulist preemiat püüdnud. Tookord võitis itaallase Paolo Sorrentino linateos „Jumala Käsi“ („The Hand of God“).
„Kapten Volkonogovi põgenemine“ on poolenisti ulmefilm, sest mitte kõik sündmused selles ei ole realistlikud. Kuid samal ajal on filmis üles ehitatud ulmeline utoopia toorelt aus sissevaade Venemaa ühiskonda nii nagu see on päriselt ka toiminud ja ilmselt selline filmis kajastatud rusuv õhustik ei ole sugugi ebarealistlik pilt sellest, mis Venemaal praegugi toimub.
Linaloo tegevustik on viidud aastasse 1938. Peategelastena näeme sõjaväelasi, kes tegelevad rahvavaenlaste otsimise ja karistamisega. Üheks nendest on nooruke kapten Volkonogov (Juri Borissov), kellel ühel hetkel silmad avanevad, kui major Golovnja (Timofei Tribuntsev) talle otsesõnu selgitab, et need inimesed, kes enne piinamisi väidavad, et nad on süütud, ongi seda tegelikult. Nad ei ole süüdi nendes tegudes, mida neid sunnitakse omaks võtma. Nende süü on midagi muud, näiteks rahvus. Kui su esivanemad olid sakslased, siis see on juba täiesti piisav – sa oled spioon. Ja sind saab süüdi mõista ja maha lasta §58 alusel kui spiooni. Aga, nagu räägib major – Venemaa on õigusriik ja seega ei saa lihtsalt rahvuse pärast kedagi maha lasta. Samas, kui nad süü üles tunnistavad, siis on kõik õiguspärane, ehk siis JOKK, nagu meil siin Eestis öeldakse.
Karistuspataljon ei jäta aga puutumata ka omasid ja nii näiteks satub ühel päeval piinapinki kapteni varasem kamraad Veterennikov (Nikita Kukuškin), kes lõpuks samuti maha lastakse. Volkonogovile kangastub ühishaua serval seistes, et Veterennikov toob talle põrgust sõnumi – kui üks inimene on valmis talle tema tegude eest andestama, siis ei pea Volkonogov minema põrgusse. Mõneti meenutab see stseen midagi, mis võiks juhtuda Bulgakovi romaanides. Nüüd aga asubki Volkonogov purgatooriumiretkele, et leida kedagi, kes andestaks.
Filmis on ohtralt erineval moel piinamist ja palju valusaid dialooge. Vaheldumisi andestuse palumise ja põgenemisega näeme tagasivaateid sellesse aega, mil peategelane polnud veel patukahetsuse teele asunud. On leidunud kriitikuid, kes on suutnud sellest filmist leida huumorit, kuid minu jaoks oli see küll üks pikk verdtarretavate stseenide jada, midagi naljakat ma sellest ei leidnud, sest kõik ongi täpselt nii nagu Venemaal need asjad toimuvad.
Näiteks stseen, kuidas Volkonogov läheb vanamehe juurde, kellele ütleb, et tema poeg on tapetud. Mees teatab seepeale, et tal ei ole mingit poega, poeg oli reetur. Kui Volkonogov väidab, et see pole nii ja poega süüdistati alusetult, ei suuda mees siiski seda uskuma jääda ja kinnitab, et ta on juba läbinud neli parteipuhastust ja seega juba teab, kuidas need asjad käivad. Või siis stseen laibakuuris elava naisega, kes varasemas elus oli arst. Kuna tema viroloogist isa samuti §58 alusel süüdi mõisteti, kaotas ka naine töö ja tal polegi enam mujal elada kui laibakuuris. Või laps, kes põletab lõkkes isa riideid, sest isa oli ju reetur. Volkonogov läheb talle rääkima, et see polnud nii. Laps räägib vastu: „Isa oli Hispaania fašistide käes vangis, teda piinati ja ta ei rääkinud midagi. Kas teie piinasite teda siis paremini kui fašistid?“ Valus ja vahetu.
Niisuguseid pisikesi stseene ja kilde on terve film tihedalt täis, kokku moodustub keerd keeru haaval okkaline piits, mis jätab vaataja hinge valusalt veritsevad haavad. See ei ole mingi kerge vaatamine, mina panin vahepeal pausile ja mõne koha peal keerasin heli maha. Aga see on kindlasti väga hea film, mida soovitan vaadata neil, kes julgevad. Eriti vanema põlvkonna inimesed, kes sarnase režiimi all on elanud, tunnevad ilmselt selle teravust või rusuvat painet enam. Nooremad ei pruugi tajuda seda, et tegemist on vägagi realistliku filmiga ja naljakat ei ole seal midagi. Kõik need stseenid võivadki Venemaal päriselt juhtuda või juhtunud olla, siin ei ole kunstilisi liialdusi. Mingit head meeleolu või vabanemistunnet selle filmiga ei kaasne, kuid see on üdini raputav ja mõtlemapanev kunstiteos. See on hoiatav teos. See ei lase unustada, et Venemaa on ohtlik, selle laienemine on ohtlik, sealne ühiskond on väärastunud ja see ei ole koht, kus te elada tahaksite.
Margit Adorf
