Pallaslase Richard Sagritsa „110 päikeseloojakut“

Kunstnik Richard Sagritsa 110. sünniaastapäevale pühendatud näitus „110 päikeseloojakut“ on Virumaa Muuseumide ja Rakvere Galerii ühine austusavaldus Lääne-Virumaalt pärit suurkujule.

Ülle Kask

Rakvere Galeriisse sisenedes püüab pilku Richard Sagritsa signatuur maalide kohal, mis oleks justkui kunstniku enda antud nõusolek taieste eksponeerimiseks. Allkirja kohal torkab silma vapustavalt ehe meremaal „Päikeseloojak merre“ (õli, papp 1961), mida vaadates kangastub vaimusilma ette Pallase kunstikooli rajaja Konrad Mägi maalidelt tuttav pintslilöökide tehnika. Lähemalt vaadates on aga Sagritsa maalidel selgemad piirjooned ja tõetruumad kujutised, mistõttu kunstiteadlane Ants Juske on nimetanud tema stiili impressionistlikuks realismiks.

Näituse foon on helge ja värvikirev. Näiteks maalidelt „Kalame suvi sünnikodu“ (õli, lõuend 1961) ja „Torm“ (õli, lõuend 1951) kumab kunstniku kodu- ja loodusearmastus. Ei puudu ka kallite lähedaste „Ema portree“ (õli, lõuend 1947) ja „Isa portree“ (õli, papp 1932). Sagritsa mustvalge „Autoportree mütsiga“ (tušš, paber 1943) on veidi süngevõitu, mis johtub ehk ka sellest, et kunstnik on ennast joonistanud sõja ajal.

Krimmi poolsaarel reisimisest on näitusele välja pandud maalid „Gursuffi sadamasse“ (õli, papp 1954), „Gursuff, Tšehhovi uulits“ (õli, papp 1955) ja „Gursuffi vaade“ (õli, papp 1955). Samuti on eksponeeritud mõned Sagritsa aktimaalid (õli, papp 1955 ja 1957) ning pildid töötavatest Nõukogude inimestest.

Näitusel eksponeeritud taiesed pärinevad SA Virumaa Muuseumid kunstikogust, kus suurt osa Sagritsa loomingust, mida on kokku ligemale 1470, säilitatakse. Valiku Sagritsa töödest pani kokku näituse kuraator Riho Hütt, keda abistas muuseumi peavarahoidja Pilvi Põldma.

Kunstigurmaanide kurvastuseks on galeriisse mahtunud ainult väike osa Sagritsa suurepärasest pärandist, aga ülevaate suure meistri töödest saab iga kunstisõber näitust külastades kindlasti. Varuks on ka mõni üllatus.

Näitus „110 päikeseloojakut“ on avatud Rakvere Galeriis, Pikk tn 15 17.veebruarini.

Mida arvavad Richard Sagritsa loomingust mõned tänapäeva Lääne-Virumaa tuntud kunstnikud?

Maila Merilo: „Mulle meeldivad Sagritsa maastikud. Need on värviküllased, kuid samas realistlikud. Eriti tore on näha maalidel tuttavaid kohti Põhja-Eesti rannikult. Sümpaatsed on ka portreed. Neis on tunda portreteeritava inimese karakterit. Tundub, nagu kunstnik oleks teinud lihtsalt klõpsu fotoaparaadiga. Modellid on elava silmavaatega ja justkui tabatud mingis hetkesituatsioonis.

Töö nimega „Toompea“ köidab pilku, ei oskagi seletada, miks. Võibolla seetõttu, et seal on mingi lugu, midagi seal toimetatakse.“

Mari Riina Mölder, kunstnikunimega Leekpea: „Kunstnikuna olin kursis maakonnas tegutsenud kunsti suurkujuga, kuid tihedam tutvus Richard Sagritsa loominguga sai alguse eelmisel kevadel. Nimelt korraldas SA Virumaa Muuseumid kunstiprogrammi, et distantsõppel olevad õpilased saaksid tutvuda Sagritsa teoste ja elulooga. Kuna olen ka Rakvere põhikoolis ja Haljala koolis kunstiõpetaja, siis haarasin võimalusest kinni ning võtsin kunstiprogrammi õppekavasse. 7. klassi lastega tutvusime Sagritsa loominguga ja neil oli võimalus muuseumi poolt välja pakutud 15 maali hulgast valida töö, millest kodus teha koopia. Minu meelest oli see väga tore ja hariv ettevõtmine, sest kodus rahulikus tempos valmisid lastel nii suurepärased tööd, kus üritati kunstniku käekirja jäljendada. Seda esitlust saab vaadata nii Rakvere Galeriis, kui ka Virumaa Muuseumide kodulehelt internetist.

Galeriis olev näitus pälvib minu poolt kiidusõnu. Mulle meeldis, kuidas näitus on kokku pandud. Kuraator Riho Hütt ütles avamisel, et see polnud kerge töö, sest valik tuli teha tuhande taiese hulgast. Kuigi Sagrits armastas kujutada töiseid tegevusi, on näitusele välja valitud ka maali teisi žanreid – portreesid ja akte, mis näitab kunstniku mitmekesist käekirja. Huvitav on jälgida ka tööde kronoloogiat, see näitab, kuidas kunstnik muutus ajas ja aeg muutis tema kunsti.“

Margit Kaare: „Mulle meeldivad tema loodusmaalid. Meremaalid randade ja kividega ja Krimmi mägedega. Tema maalid on jõulised ja tundelised. Igatsus ja harmoonia, mis neis on, lummab.“

Teet Suur: „Richard Sagritsa näitust vaadates tekkisid sellised mõtted, et alati, kui ma vaatan mõnd kunstiteost, mõtlen ka sellele ajale ja oludele, millal kunst on loodud. Kunst on võimalus ajas rännata, kus isiklikud kogemused ja teadmised lisavad juurde tähendusi ja kihte. Kunstiteosed on justkui ajamasinad. Kunstnikel on võimalus ja võime peatada aega ja seda ammu enne fotograafia leiutamist ning samamoodi ka pärast seda. Ajamasin ei pea pakkuma muidugi ainult realistlikke jäädvustusi.

Sagritsa tööd näitusel jagunevad kolme gruppi. Esimeseks on intiimsemad kunstniku ja modelli olukordade tulemused – portreed ja aktimaalid. Ajastumärki kannavad sotsrealismi alla liigituvad tööinimesi kujutavad teosed võrgukuuris töötajatest ja sillaehitajad, viimased on küll tööpäeva juba selja taha jätnud. Need tööd ei mõju plakatlike propagandamaalidena, vaid on väga maalilised ja kauni koloriidiga ehk parimad Pallase kooli näited. Kolmandasse gruppi kuuluvad maastikumaalid ja meremaalid, kus kunstnik on vaatlevam.“

Riho Hütt, näituse kuraator: „Richard Sagritsa maalid kõnetavad meid ka täna oma värskuse ja meisterlikkusega, isegi ajatusega. Neis on suure kunstniku suur elu täis tihedat värvitööd, igapäevast maalimist ja kirglikku kunstnikuhinge. Sagrits maalib suure armastuse ja oskusega nii Karepa loodust kui linnavaateid, aga põnevad on ka tema portree- ja aktimaalid ning just neid ka näitusel näha saab. Pärast sõda, 1940–1950, oli tähtis tihe suhtlemine kunstnike vahel ja seltsielu. Kiiresti muutuv elu tõi kaasa ka uued arusaamad kunstist. Sagritsa töödes on see kõik olemas. Maalimine ja kunstiga tegelemine andis talle tõelise vabaduse – vabaduse hingele. Sagrits näitab oma töödes ehtsat meistriklassi, ta on kui dirigent orkestri ees, kus kõik värvid kaunilt kokku kõlavad. Nii valmisid tema tuhanded tööd kuni 1968. aastani.“

Eluloost

Richard Sagrits sündis 19. detsembril 1910. aastal Karepal. Tema isa Andres ja ema Leen põlvnesid kaluritest. Richardil oli kolm venda: Jakob ja Johannes, kes läksid II maailmasõja ajal Rootsi ning Paul-Eduard, kes hukkus sõjas.

Lapsena hakkas Richard vanema venna Jakobi eeskujul varakult joonistama ja maalima. Vajalikke näpunäiteid õlimaali tehnikast said poisid naabrimehelt Jakobsonilt – saksastunud eestlaselt, kes oli lõpetanud Stieglitzi kunstikooli Peterburis.

Pärast kohaliku Kunda-Malla algkooli lõpetamist jätkas Richard õpinguid Rakvere Ühisgümnaasiumis. Seal oli tema joonistusõpetajaks Ardo Sivadi. Rakveres esines Sagrits oma esimesel kunstinäitusel, mil tollased kunstiõpilased Hando Mugasto ja Voldemar Mölder kutsusid tema ja koolivend Roman Treumani oma näitusel kaasa lööma.

1928. jättis Sagrits gümnaasiumi pooleli ning asus õppima Riigi Kunsttööstuskooli – algul Roman Nymani juures teatridekoratsiooni, hiljem graafikat Günther Reindorffi juhendamisel.

Tartu kunstnikud Voldemar Mellik ja Nikolai Triik suvitasid Karepal, Sagritsa vanemate juures ja veensid noormeest astuma Kõrgemasse Kunstikooli Pallas. Aastatel 1930–1936 õppiski Sagrits Pallases, samuti Nikolai Triigi maaliateljees ja Ado Vabbe juures graafikat.

Pärast Pallase lõpetamist töötas Sagrits mõned aastad Tallinnas vabakutselise kunstnikuna ning kolis siis Tartusse, illustreerides lasteraamatuid, kujundades raamatukaasi ning tehes palju tööd graafika alal.

1939. kolis Sagrits tagasi Tallinna. 1941. aastal asus ta tööle Eesti NSV Rahvakomissariaatide Nõukogu Kunstide Valitsuse kujutava kunsti vaneminspektorina.

II maailmasõja puhkedes evakueeriti Sagrits Nõukogude tagalasse. Ta töötas nii Tšeborkakõsis, Semipalatinskis kui ka Kamõšlovis Eesti diviisi kunstnikuna.

25. aprillil 1942. sõitis Sagrits Jaroslavli, kus moodustati kunstnike organiseerimisbüroo, kuhu kuulusid lisaks temale Adamson-Eric ja Aino Bach-Liimand. Neile anti ülesandeks Nõukogude tagalas ja rindel viibivate kunstnike kokku koondamine. Kuigi oli sõja-aeg, elati tollal hotellides, nautides külluslikku sööki ja jooki. Seal tutvus ja abiellus Sagrits Alice Kõrveriga, kellega koos Eestisse naasti. Alice’i päevikutest võib lugeda nii Jaroslavli- kui ka sõjajärgsetest aastatest.

Aastatel 1950–1960 reisis Sagrits mitmetes Nõukogude Liidu piirkondades, mille tulemusel on tema loomingus palju etüüde, akvarelle ja maale Karjala, Krimmi, Kaukaasia ja Kesk-Aasia vaadetega.

Richard Sagrits on koos Elmar Kitse ja Evald Okasega Estonia teatri laemaali autoriks. Samuti on tema loodud Balti jaama Kalevipoja-ainelised pannood (1947, koos Evald Okasega) ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Kalevipoja“ illustratsioonid koos Evald Okase ja Alo Hoidrega.

Teenete eest nõukogude kunsti arendamisel omistati Sagritsale 1955. aastal Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus.

Sagrits tegutses vabakutselise kunstnikuna. Koos abikaasa Alice’iga (1909–1997) elati Tallinnas, kuid suved veedeti Richardi sünnikodus Karepal, Kalame talus. Praegu asub seal kunstniku majamuuseum.

Richard Sagrits suri 11. detsembril 1968. Tallinnas.

Kasutatud allikad:Leo Soonpää. Richard Sagrits. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn. 1956.

Kunstnik Maila Merilo Richard Sagritsa maalinäitust kaemas. Foto: Ülle Kask