Pamela Maran esitles mammutteost 66-st Eesti vanaisast
Isadepäeval, 8. novembril esitles Pamela Maran Põhjakeskuses trükisooja raamatut „Vanaisade lood ja salatarkused“. See on mitmekülgselt andeka naiskirjaniku ja joogaõpetaja teine suurteos Eesti vanavanemate elulugudest.
Ülle Kask
Pamela Maran rääkis, et kolm aastat tagasi alustas ta teekonda vanavanemate radadel. Aastatel 2017–2018 kohtus ta väikestes külakohtades ja nurkades üle Eesti saja vanaemaga. Kirjanik uuris, mis on nende pika elu suurimad õppetunnid ja tarkused, aga ka suurimad kaotused ja kahetsused.
„Nõnda sai kokku pandud raamat „Eesti vanaemade lood ja salatarkused“,“ sedastas Maran. „See oli minu jaoks nii traagiline, nii võimas ja nii meeletu sündmus, et ma otsustasin, et ma enam mitte kunagi elus midagi sellist ei tee. Aga loomulikult sai jumal taaskord minu üle naerda.“
2019. aasta veebruari kutsuti Maran Tallinna TV persoonisaatesse „Hannes Võrno 33 minutit“. Pamela sai hiljem teada, et hea sõber Roman Kusma oli öelnud Hannes Võrnole, et pressigu too saates Pamela käest välja lubadus kirjutada ka raamat vanaisadest.
„Kui Võrno küsis, kas vanaisade raamat ka tuleb, mõtlesin, et mitte mingil juhul, aga kui prožektorid särasid stuudios mu näol, ütlesin Hannesele, et ma ei tea. Hannes selle vastusega ei leppinud ning muudkui pressis ja pressis, kuni lõpuks murdusin ja ütlesin jaa, vanaisade raamat tuleb ka. Teadsin, et kui olen midagi lubanud, siis tuleb see lubadus täita, seda õpetas mulle mu vanaema. Ja nii algaski teekond mööda Eestimaa vanaisasid,“ jutustas vastse raamatu autor.
Suvel kohtus Pamela Maran umbes 25 vanaisaga, kogedes samasuguseid raskusi, mis tal vanaemadest lugusid üles tähendades tekkisid. Seekord võttis ta endale abilised, kes imbusid Facebooki kommuunidesse ja kohalikesse kogukondadesse. Mõnedes maakondades, näiteks Saaremaal ja Võrumaal oli väga raske vanaisasid leida, mispeale Maran helistas valda palvega kedagi soovitada, kuid tuli välja, et ka sotsiaaltöötajad ei tundnud eriti oma valla eakaid inimesi.
„Need lood on nii raputavad, võimsad ja valusad, need on nii kuradi ilusad,“ väljendas kirjanik emotsionaalselt oma tundeid. „Sügisest saadik jäin täiesti oimetuks ja mõtlesin, kuidas selle teemaga edasi minna. Jumal tänatud, et tuli koroona karantiin, istusin kodus ja muudkui kirjutasin ja kirjutasin.“ Kui karantiin natuke lõdvenes, külastas Maran ajaga võidu joostes veel rohkem vanaisasid, kuid talle sai selgeks see, et 100 vanaisa ta seekord ette ei võta.
Miks, küsis Pamela ja vastas. Kui algul ta kartis, et vanaisasid on vähem kui vanaemasid, siis tegelikult oli neid päris palju. Ka ei osutunud tõeks esialgne kartus, et vanaisad pole valmis oma elust rääkima. Nad jutustasid nii palju, et kirjanik sai aru, et sadat vanaisa pole võimalik raamatusse mahutada, muidu oleks sellest tulnud topelt paksusega telliskivi mõõtu teos.
Kõige toredam aga oli Marani meelest vanaisadega suheldes see, et neile külla minnes pidi kirjanik sõna otseses mõttes minema läbi müürist. Küsimuse peale, mis müür see oli, pakkus keegi kuulajatest – usaldus. Pamela sõnul oli see veel võimsam kui usaldus, kuna see müür oli vanaema, kes ei lasknud oma vanal mehel rääkida. „Algul tuli natuke võidelda, aga lõpuks vanaisani jõudes tuli sealt laviinina lugusid, võimsaid elamusi ja kirglikke pisaraid. Ühesõnaga, kui vanaema sai ületatud, siis kosk, mis vallandus, oli võimas. Ja saldoks sai 66 vanaisa lugu,“ sõnas Pamela Maran.
Kirjanik nentis, et kui inimesed loeksid kasvõi ühe loo sellest raamatust, siis tema soovitaks Ruuben Lamburit, kuna ta pole kohanud nii andestavat ja armastavat inimest kui härra Lambur. Meest on elus väga palju reedetud ja seetõttu on ta pidanud kannatama piinapinki ning pikki aastaid vangilaagris. Vaatamata kõikidele katsumustele ja läbielamistele ei paljasta ta surmatunnini oma piinajate ja reetjate nimesid, sest ka neil on lapsed ja lapselapsed.
Maran õppis raamatut kirjutades enda sõnutsi ka rohkem andestama ja armastama. „Sest mõned vanaisad kahetsesid, et armastus lasti liiga kergelt käest ära. Lasti sellel mööduda. Vanaisad kahetsesid ka seda, et kui oli antud võimalus, ei haaratud sellest võimalusest kinni,“ rääkis kirjanik.
„Neid kohtumisi ei saa mitte kuidagi sõnadesse panna,“ tõdes Pamela Maran. „Ühel õhtul ma tabasin, et olen loonud kuidagi sideme meie esivanematega. Ma tajusin mingit nähtamatut ühendust kõikide Eesti esivanematage. Läbi nende lugude.“
Pamela Maran alustas Eesti vanaisade raamatuga 2019 veebruaris, intervjuusid tegi alates sama aasta maist. Kõige noorem vanaisa oli 68-aastane, kuigi meeste jaoks oli seatud vanusepiiriks 75 ja vanemad. Aga kuna 68-aastasel vanaisal oli Marani sõnul geniaalne lugu, siis tema sai väikest hinnaalandust. Kõige vanem raamatu kangelane oli 97-aastane vanahärra.
„Eesti vanaisade lood ja salatarkused“, Pamela Maran:
„66 Eesti vanaisa pajatavad oma elust Ohhoota mere äärest Kanadani, Tšernobõli katastroofi ja Mordva vangielu seikadest, aga ka Angola kalandusretkedest. Mehed räägivad sõjast, pattudest, võitudest, kaotustest, kosmilistest arusaamadest, universumi saladustest ja isegi võitmatust armastusest.
Siin räägivad mehed, kes on kogenud surma hingust, aga ka elu võrratut avarust, mida teadus ja mõistus seletada ei suuda.
Need lood ajavad nutma, naerma, panevad mõtlema, tundma ja üdini kaasa elama.
See raamat on seiklus, mis kisub sellisesse sügavusse, kust lugeja enam endisena ei välju. Ta on tõstetud ja kantud esiisade tarkusest ja väest, ilust ja usust, nende meeste hingesügavusest ja armastusest.“
Vanaisa Heino Kaasik tuli Rakverre raamatuesitlusele Põlvast. Foto: Ülle Kask
