Pandeemiaaja pandeemiafantaasia
„Laululind“ on üks esimesi praeguse koroonapandeemia ajal kirjutatud, üles filmitud ja ka kinodesse jõudnud filme, see fakt annab filmile vürtsi.
Margit Adorf
Õigupoolest jõuab sel nädalal kinodesse kaks kindlasti vaatamisväärset filmi, üks nendest on „Laululind“ ja teine muidugi „Wonder Woman 1984“. Kuna viimatinimetatu on rohkem nagu kindla peale minek, et pettuma ei pea ja elamuse saab, siis keskendun seekord pandeemiafantaasiale.
„Laululinnu“ tegevustik on paigutatud aastasse 2024, mil maailma räsib koroonaviirus Covid-23 (meie praegune on Covid-19). See uus viirus on praegusega sarnane, tekib palavik, hakkad köhima. Ei muutu zombiks või midagi muud veidrat. Küll aga on viiruse kohta öeldud, et see ründab ka aju ning et suremus sellese on 56 protsenti.
See, et viirus kuidagi aju halvab, ei puutu tegelikult hiljem üldse asjasse. Ekraanil me näeme ühte haigestunud inimest, kes köhib, on palavikus ja siis sureb, ilma mingite ulmeliste eripäradeta. Võimalik, et stsenaariumis oli algselt sellega seoses midagi enamat planeeritud, aga igal juhul hea, et sellega vinti üle ei keeratud.
Võin kinnitada, et pinget filmis jätkub, apokalüptilisi kaadreid on, samuti põgenemist ja tagaajamist ning ka armastus ja salakaubitsemine. Üldiselt üsna lihtsake stsenaarium, veidike klišeelik, aga mind vaatajana see ei häirinud.
Minu meelest täiesti korralik märul ja ma vaatasin seda huviga just sellest vaatevinklist, et kuidas lugu on pandeemia ajal lahendatud. On ju teada, et koroonapiirangute ajal pole filmitegemine kuigi lihtne, filmis ikkagi suur hulk inimesi korraga koos, samas pandeemiareegleid tuleb järgida.
Niisiis – suuri massistseene filmis ei ole. Valdavalt on kaadris korraga üks inimene ning enamasti ei viibi inimesed omavahel suheldes samas ruumis. Suheldakse läbi telefoni, video vahendusel hõigutakse läbi ukse jne.
Maailm on linateoses apokalüptiline, linnad on väljasurnud, ringi liiguvad vaid sõjaväelased ja üksik jalgrattakuller, kes on haigusele immuunne. Immuunsed inimesed saavad endale vastavad käepaelad. Ülejäänud rahval on käsk viibida siseruumides.
Satume range eriolukorra keskele, kus viirusevabad inimesed peavad elama täielikus eneseisolatsioonis, ka naabrile ei tohi külla minna. Haiged aga eskorditakse konvoi saatel suurtesse laagritesse. Laagrit näeb vilksamisi linnulennult, sellel film pikemalt ei peatu.
Põhiline liin on siin armastajapaari Nico (K.J. Apa) ja Sara (Sofia Carson) lugu. Nico on immuunne kuller, Sara aga isolatsioonis koos vanaemaga. Siit saab lugu alguse ja jõuab ka oma õnneliku finaalini. Suurt konspiratsiooni loos ei ilmne, pigem näidatakse mitmete eri inimeste omavahelisi suhteid ja see on täiesti okei. Ekraanil on korralikud näitlejad, muuseas ka Demi Moore, Peter Stormare, Craig Robinson ja Bradley Whitford.
Kui te sooviksite igasugusest pandeemiavärgist puhata, siis kindlasti ei ole „Laululind“ õige valik. Kui aga soovite näha täiesti korralikku pinevat tagaajamisfilmi, siis seda saab. Eelkõige aga on seda filmi huvitav vaadata just seetõttu, et asi nii kiiresti valmis sai ja vaataja ette jõudis. See on omamoodi saavutus ja väärib tähelepanu.
Režissööriks-stsenaristiks on Adam Mason, kes ongi spetsialiseerunud peamiselt õudusfilmidele. Linateos on esimene, mida sel aastal USA-s, Los Angeleses filmiti ja kogu meeskond pidi alluma rangetele reeglitele. Korraga ei tohtinud võtteplatsil olla rohkem kui 40 inimest, viiruseteste tehti regulaarselt. Nii et mõnes mõttes elasid kõik filmitegijad seekord midagi sarnast läbi, mida nende tegelased ekraanil. Minu jaoks annab see teadmine filmile vürtsi juurde, aga eks te peate ise otsustama, kui leebed te selle pandeemiafantaasia suhtes olla tahate.
Ulmefilm küll, aga päris realistlik, ütleks ma. See fakt aga saab filmile ka komistuskiviks – paljud heidavad loole ette, et see on liiga fantaasiavaene. Kui seesama film aga oleks kinodesse jõudnud aasta varem, oleks ehk kiidetud, et painavalt realistlik ja poeb nahavahele. Nii et jah, kahe otsaga asi.
2024. aasta pandeemia. Foto: pressimaterjalid
