Pedagoogid noppisid Montessori ja Reggio Emilia sünnimaalt uusi ideid

Sel suvel käis 17 Rakvere Kungla lasteaia õpetajat Erasmus+ programmi raames Itaalias Bolognas ja Palermos end täiendamas Montessori meetodi, õuesõppe ja Reggio Emilia põhimõtete alal. Tagasi tuldi inspireerituna ja mitme ideega, mida oma lasteaias teoks teha.

Katrin Uuspõld

Rakvere Kungla lasteaia õpetajad Riina Remmelgas, Airi Tõnn ja Marge Saariste tõdesid, et mitmedki Itaalias nähtud põhimõtted ja metoodikad olid tuttavad ning neid juba rakendatakse oma töös, kuid leiti hulgaliselt mõtteid, kuidas edasi minna.

Näiteks ühe lihtsa muudatusena plaanib õpetaja Marge Saariste oma rühmas sööginõud ülemisest kapist allapoole paigutada, nii et laps saaks ise endale vajalikud nõud võtta, mitte õpetaja ei peaks neid talle ulatama. Eesti lasteaiaõpetajad tõdesid, et võiksid Itaalia eeskujul järjest rohkem julgustada lapsi ise toime tulema ja kaasata neid rohkem igapäeva tegevustesse.

„Seal paneb pooleteise-kaheaastane end ise riidesse, võtab ise tassi ja joob, kui janu tuleb,“ tõi õpetaja Riina Remmelgas näiteks. Eestis see väga tavaline ei ole.

Itaalia õppereisist inspireerituna meisterdas Marge Saariste koos abikaasaga ka kokkupandava sirmi, millega saaks teha nii varjuteatrit kui paigutada selle pinnale laste töid – oluline, et need oleks just laste silmade kõrgusel.

Reggio Emilia keskuses nähtu põhjal plaanitakse aga muuta senine lasteaia robootikaruum avastustoaks, kus leidub lastele palju erinevaid materjale, millega katsetada: peegleid, valgusteid, liiva, kive, klaase, värve, tööriistu. „See on keskkond, kus laps loob midagi, katsetab, kuidas see toimib,“ selgitas Airi Tõnn. „Kui kastsime sel suvel lastega õues lilli, said nad veega mängida. Oli tore jälgida, kuidas mõni laps uuris vooliku otsa ja vaatas, kas sealt vesi tuleb – tegevuse käigus laps õpib. Ja kui on olemas selline koht asjade avastamiseks, siis saaks sinna väikese grupiga vahel rühmast minna.“

Eesti õpetajaid üllatas Itaalia lasteaedade puhul, et lapsed lähevad koju juba pärast lõunasööki, hiljemalt kell kolm. Nimelt on Itaalia ühiskond väga perekeskne – vanemad ja vanavanemad tegelevad lastega väga palju. „Tööandja võimaldab, et töökoht on lapsesõbralik, seal on lapsehoiuvõimalus või on vanavanemad, kes lapsele lasteaeda pärastlõunal järgi lähevad ja temaga siis kodus tegelevad. Itaalias kasvatavad lapsi põhiliselt vanemad-vanavanemad, mitte lasteaiaõpetajad,“ rääkis Riina Remmelgas.

Marge Saariste lisas, et kui Eestis käib üle 90 protsendi lapsi lasteaias, siis Itaalias on see protsent alla 50 – lastega tegelevad vanemad ja vanavanemad.

„ Kui me Eestis õpetame lasteaias lapsele väga palju suhtlemist, rõhk on sotsialiseerumisel, siis Itaalias mängib laps palju nö oma alas, mis on näiteks vaibaga märgistatud. Võtab mängu, mängib sellega nii kaua kui tahab, ja paneb siis oma kohale tagasi. Õppetöö käib palju nõnda, et õpetaja näitab lapsele tegevuse ette ning laps teeb järgi, kuid selle käigus õpetaja räägib ja seletab vähe, rohkem näitab, et lapsel areneks loogiline mõtlemine – meie õpetajad väga palju jutustavad ja seletavad, suunavad, et väikelapsel areneks kõne,“ rääkis oma tähelepanekutest Riina Remmelgas.  

Üldine suund nii Eestis kui Itaalias on õpetajate sõnul sinnapoole, et lapsed saaksid ise läbi kogemuste õppida.

Õuelasteaed

Eriline kogemus oli õpetajate jaoks õuelasteaia külastamine. Tegemist oli neljal hektaril laiuva alaga, kus mööda mäekülge kulges heinamaa-laadne ja puudesaluga maa. „Seal elasid ka oma loomulikus keskkonnas jänesed ja maod – maod ei olnud mürgised ning varjusid ise kui kuulsid inimeste hääli ja samme,“ rääkis Airi Tõnn.

Lapsed tulevad hommikul ja kolme-paiku lähevad ära, lõunat ei magata, söök võetakse seljakotiga kodust kaasa. „Õuelasteaias käisid 2-11aastased lapsed. Neil minnakse kooli kuueaastaselt, kuid algklassiosa on palju mängulisem ja lihtsam kui meil,“ rääkis Airi Tõnn.

Riina Remmelgas lisas, et kõigil Itaalia lasteaiaõpetajatel on magistrikraad – õpitakse viis aastat ning saab valida, kas töötada lasteaia- või algklassiõpetajana.

„Alati on mingid vabandused miks ei saa üht või teist asja teha, kuid sealses õuelastaias oli väga lihtsate vahenditega tingimused loodud: katusealuseks oli puude vahele tõmmatud koormakile. Kemps oli põõsaste varjus nõnda, et kahes küljes olid pilliroomatid, puidust alusel oli ämber, millele pandi lapse jaoks istumisalus nagu wc-pottidel. Laps käis „potil“ ära ning pesi kanistrist tuleva veega käed puhtaks,“ kirjeldas Airi Tõnn.

Lisaks oli paigutatud puude vahele mitmesuguseid kiikesid, põõsastesse oli mängimiseks rajatud tunneleid. „Mõtlesin, et õuelasteaias nad mängivad ainult puupulkade ja kividega, aga looduse ja putukate uurimiseks kasutati ka digiluupe, mis on meilgi lasteaias,“ märkis Airi Tõnn.

Nutiteema

Praegusele ajale on iseloomulik nutiseadmete teema. „Kui kaheaastane laps tuleb lasteaeda ja kasutab inglisekeelseid väljendeid, eestikeelseid ei oska, siis on see ilmne märk sellest, et ta on liiga kaua ekraani taga olnud,“ rääkis Riina Remmelgas oma kogemusest. „Muidugi on ka väga teadlikke vanemaid, kes on teadlikud nutisõltuvusest ja piiravad oma lapse ekraanikasutust.“

Airi Tõnn täheldas, et tänapäeva vanemad räägivad lastega vähem. „Räägitakse möödaminnes ja ei oodata, et laps vastab, vaid jagatakse talle ainult käske-keelde, nii ei tule ka lapsel kõne areng. See ei ole valdav, aga tendentsi on märgata,“ rääkis Airi Tõnn.

Nutiseadmed kätkevad endas õpetajate hinnangul nii ohte kui võimalusi. „Oleneb kuidas ja kui kaua korraga seda kasutada. Kui laps on seadme taga koos vanemaga, teeb harivaid asju, mõtestatud tegevusi, on see arendav, pealegi selle käigus laps ja vanem ka suhtleksid omavahel. Kuid lapsel ei tohiks lasta olla üksi tahvlis ja seal YouTube´i videosid tundide viisi vaadata,“ leidis Airi Tõnn.

Itaalias nähtud lasteaedade õppemetoodikad ja õpetusviisid olid vanad, aga nendega liideti kaasaegseid lahendusi. „Meile tutvustati näiteks Montessori meetodit kasutava lasteaia harivaid veebikeskkondi lastele,“ märkis Airi Tõnn.