Peeter Oja krimikirjanikele: ärge koonerdage laipadega
Näitleja ning telestaar Peeter Oja teab, kuidas kirjutada raamatuid nii, et inimesed neid ka loeks ning on oma nõuanded ja nipid koondanud teosesse „Kuidas kirjutada raamatut“.
Kaire Kenk
Peeter Oja hakkas kõnealust raamatut kirjutama tänavu veebruarikuus. „Mõtlesin kirja panna kõik need vead, mida inimesed on seni raamatuid kirjutades teinud. Mul on soovitusi nii kriminaalromaanide, aia- ja esoteerikaraamatute autoritele, samuti elulooraamatute koostajaile,“ rääkis ta hiljutisel raamatuesitusel.
Miks loetakse krimkasid?
Kriminaalromaani kirjutamine on Oja sõnul tegelikult väga lihtne. „Miks üldse loevad inimesed krimkasid? Selleks, et distantsilt kõdualgele kaasa elada. Silmakirjatsetagu palju tahes, kohtumine laipadega, läbi turvalise literatuurse filtri, tekitab üheaegselt nii õudu kui ka meeldivat närvikõdi,“ kirjeldas ta. „Argielus hoiame sellisest seltskonnast eemale. Saades aga raamatus nendega ninapidi kokku, mõnuleme täiega.“
Ta arutles, et lugedes krampides tõmblevast mürgitatud vanaprouast, tunneb lugeja magusat erutust. „Jätkab lugemist hingevärinal, vaid üks soov mõttes – vast tuleb veel! Ehk jätkub sulerüütlil vunki ja lopsakat fantaasiat, et serveerida pikantsete paladega külluslik mõrvalaud,“ jätkas Oja.
„Aga mida teevad meie ja kogu maailma krimikirjanikud – koonerdavad laipadega! Ka filmitegijad on liigagi sageli laipade tootmisel koonerdanud. Aga mina ei viitsi ühe mürgitatud vanaproua pärast terve õhtu telerit vaadata või ühe laiba pärast koguni spetsiaalselt kinno minna,“ põrutas Peeter Oja.
„Kas teate, mis vahe on lotol ja kriminaalromaanil? Erinevus seisneb tõenäosuses. Lotovõidu võimalus on pea olematu, aga kriminaalromaani avaldamisega võidad midagi alati. Ikka leiduvad mõned „friigid“, kes isegi häbematult ebaõnnestunud kriminulli endale soetada soovivad. Mingi raha tuleb alati,“ on mees elutark. „Rahvale meeldib, kui inimese tumedam pool päevavalgele tuuakse. Mida metsikum sooritus romaanis, seda soojem vastuvõtt publiku poolt.”
Samas ei tohi laipade tootmisega ka liialdada. „Kriminaalromaani kirjutamist võib võrrelda söömisega. Ei tohi ahmida, õgida, vaid süüa nautides, väikeste suutäite kaupa,“ võrdles Oja.
Elulooraamat kui aastaaruanne
Telestaaril on hulgaliselt häid näpunäiteid ka elulooraamatute kirjutajatele. „Lähenege oma elulooraamatule nagu aruandele – pange hoolikalt kirja kõik nimed, mida teate. Kes tegi, mida tegi, miks tegi, kellega tegi, kuidas tegi,“ loetles ta. „Seejärel kellaajad, kuupäevad, aastaarvud. Kõik, mis seotud tööga, on väga tähtis. Nii moodustub teist pilt kui tegusast inimesest, kes jõuab kõikjale.“
Ka esoteerikaraamatuid on Peeter Oja lugenud nii ohtralt, et oskab oma sisekaemust kirja panna soovijatele nõu anda. „Esoteerika tähtsaimad komponendid on ingel, kivi ja vesi. Kõik muu tiirleb selle kolmainsuse sees ja ümber,” poetas ta napilt.
Kõiki oma näpunäiteid – tal leidub juhiseid isegi kokaraamatu kirjutamiseks – esitles Peeter surmtõsiselt. „Mis, kas see on teil mingi naljaraamat või?” päris üks ehmunud vanaproua, kui Peetri fännid raamatuesitlusel naerda möirgasid. „Lähenege mu raamatule esmalt kerge huumoriga,“ vastas mees. „Aga kui raamat naljakas ei tundu, siis soovitan sellesse suhtuda täie tõsidusega.“
Raamatut kaunistavad Oja omakäelised joonistused. „Kõigepealt tuli tekst ja siis tundsin, et käsi sügeleb,“ avaldas autor piltide saamisloo.
Peeter Oja oma uut raamatut esitlemas. Foto: erakogu
