Peeter Vähi läks Siberisse. Vabatahtlikult

Kohtumised šamaanide ja buda munkadega, osalemised spirituaalsetes riitustes, kulgemine GULAGi surmalaagrite radadel, vahistamine viisarežiimi rikkumise eest, pooleteisetunnine vestlus Siberi Jeesus Kristusega, sattumine üleujutuse meelevalda, kullakaevanduse külastamine – need on vaid mõned peatükid helilooja ja rännumehe Peeter Vähi värskelt ilmunud raamatust „Siberisse, vabatahtlikult“.

Kaire Kenk

Peeter Vähi kirjutas raamatu ennekõige reisihuvilistele, kes ka ise Siberis sooviksid ära käia. „Nüüd on asjaolud kahjuks muutunud, kuid Peetri raamat on tore kaaslane ka ilma igasuguse reisisoovita,“ ütleb raamatu välja andnud kirjastuse Pegasus esindaja Tiina Laanem. „Peetril on suurepärased olukirjeldused, ta avab põhjalikult nähtu tausta, sukeldub ajalukku. Omaette plussiks on suurepärased fotod.“

Peeter Vähi ja tema kaasa Tiina Jokinen tegid reisi Siberisse 2018. aastal, mil kõik näis viibivat veel rahulikus oleskelus. Kuid rahuliku pealispinna all märkasid tähelepanelikud rändurid juba siis üksikuid märke, mis viitasid muutustele. Nii mõnedki 2018. aastal tehtud tähelepanekud on hiljem osutunud ettenägelikuks. Reisiraamatule lisaks saab Jupiterist vaadata telesaadet „Ürgne maa Siber“.

„Ma tunnen praegu, et olen maailmas liiga palju rännanud, ma olen käinud 150-s riigis,“ mõtiskleb Vähi. „Nüüd mõtlen rohelisemalt. Maailmaga saab tutvuda ka mitte ainuüksi lennukiga lennates, vaid ka näiteks teiste rännumeeste reisikirju lugedes, reisisaateid telerist vaadates. Otsustasin, et tänavu suvel liigun vaid marsruudil Tallinn-Tartu-Sõrve poolsaar Saaremaal,“ ütleb Vähi. „Pealegi on meie reisiplaanid praegu pausile pandud. Pidime augustis sõitma Tšuktšimaale ja Wrangeli saarele. Paraku jääb ära. Sealt pidime liituma laevaekspeditsiooniga Uus-Meremaale, ka see reis on tühistatud. Aga kunagi ei tea ette, mis tulevik toob.“

Oma Siberi-reisil nägi reisiseltskond:

…kummituslinnu

„Kaug-Ida ja Siberi suurlinnad Habarovsk, Irkutsk, Krasnojarsk, Tšita, Vladivostok – need on rahvusvahelised metropolid ja uskumatult palju positiivses suunas muutunud neist aegadest, millest neid mäletan,“ kirjeldab Vähi. Näiteks Vladivostoki uued sillad – Kuldne ja Vene sild ületavat imposantsuselt San Francisco kuulsat Kuldvärava silda. „Lisaks uusrikastele on Venemaal tekkinud suhteliselt jõukas keskklass, mis on sedavõrd arvukas, et sellest on kujunenud ka oluline kultuuritarbija. Toimuvad kõrgema klassi artistide kontserdid, kunstinäitused, linnad on täis trendikaid gurmeerestorane. Samas võime näha ka risti vastupidist tendentsi. Kaug-Ida tööstuslinnad, mis on tekkinud kunagiste GULAGi vangilaagrite baasil, näiteks Oruktukan, Atka, Kadõktšan ja teised sarnased kaevanduslinnad Magadani oblastis on haletsusväärsed,“ kirjeldab rännumees.

Kui kaevandused suleti, siis kadus tema sõnul töö, paljud lahkusid, teised hakkasid jooma, tüdrukud hakkasid prostituutideks. Järk-järgult hakati kinni panema koole, lasteaedu, haiglaid, postkontoreid. Infrastruktuur lakkas funktsioneerimast, lõpuks keerati kinni paneelmajade küte ja viimased elanikud olid sunnitud lahkuma. „Linnad, milles kunagi võis elada 15 000 elanikku, on praegu täielikud tondilossid või kummituslinnad. Teeveerde maha jäetud autod võitlevad roostega. Käisime mõnes korteris, kust viis-kuus aastat tagasi on ära mindud – hea tahtmise korral võiks mõnes köögis süüa teha, gaasiballoonis on veel gaasi. See on masendav pilt, täiesti masendav. Ühtegi inimest pole;“ on Vähi oma silmaga näinud.

… „Päris“ šamaane

„Leidsime Tuvast, ma julgen öelda, kaks päris šamaani. See ongi nende kutsumus ja töö, nad elatuvad sellest, nende poole pöördutakse kõikvõimalikes küsimustes, on selleks siis vihma palumine, kariloomade tervis või mõni kaduma läinud asi. „Tööd“ on neil piisavalt, eriti neil, kes tegelevad ravitsemisega. Kui inimesed ei usu enam tavapärasesse meditsiini, pöördutakse ikka šamaani poole. Räägitakse, et mõnikord pöördutakse šamaanide poole ka selleks, et naabrile käru keerata, needus peale panna. Valged šamaanid selliste asjadega ei tegele. Kohtusime ka kahe „pool-šamaaniga“. Nemad on šamaani 12-astmelisel hierarhiaredelil jõudnud kusagile poole peale. Nemad ei vii läbi päris šamaanirituaale, kuid me osalesime nende traditsioonilises algõzrituaalis,“ seletab maailmarändur.

Vähi sõnul tekib alati küsimus, kui tõelised need šamaanid on.

„Mina olen osalenud Siberis šamaanirituaalil, mis maksis 20.000 rubla ja kus hiljem šamaan küsis, kas mu raamatupidajale on vaja ka arve kirjutada,“ muigab Peeter Vähiga raamatuesitlusel vestelnud ärimees ja kirjastaja Tiit Pruuli. „Tänases Mongoolias on muidugi kõikvõimalikke šamaane, tõsisemaid ja ärilisemaid, aga kindel on see, et Mongoolia koos oma sugulastega Burjaatias on praegu üks šamanistlikemaid paiku maailmas. Tervendamine šamaaniriituse abil on seal igapäevane tegevus,“ ütleb Pruuli. „Mina siiski usun, et minu Siberis kohatud šamaanid olid ehtsad. Nemad ei küsinud oma rituaalide eest raha,“ usub Vähi.

…Siberi Jeesus Kristust

„Temaga rääkima pääsemine ei olnud sugugi lihtne. Nad on seal mõneti ettevaatlikud, sest palju on neid, kes temaga kohtuvad ja kirjutavad pärast loo, kuidas šarlatan on enda ümber sekti kogunud. Meie pääsesime ligi ainult tänu Vadimile, kes on Eestis käinud nagu Vissarion isegi. Vadim on Siberi Jeesuse parim käsi. Kui Jeesus Kristuse tekste kirjutasid üles evangelistid, siis Vissarioni ütlusi kirjutab üles Vadim, kes nimetab end kroonikuks. Ta on ühtlasi kunagine rokkmuusik ja seetõttu ma teda teadsingi,“ muljetab Vähi.

Väidetavalt sai Vissarion kuskil 90ndate alguses ilmutuse, et on ümbersündinud Jeesus. Varem töötas ta mõne aja liiklusmiilitsana, aga teenis leiba ka kunstnikuna. Ta hakkas jutlustama ja peagi kogunes tema ümber seltskond, kellega viimaks koliti linnast ära taigasse. „See on koht, kuhu sõidab linnast džiibiga pool päeva ja mille puhul teed alati läbitavad ei olegi. Selle keskuses, Päikeselinnas, elab umbes tuhat Vissarionile kõige lähemat inimest. Lähedalasuvates külades on nii vissarioonlasi kui õigeusklikke. Lisaks on tal väljaspool Siberit umbes 5000 järgijat, neist mõned ka Eestis,“ nendib Vähi.

Siberi Jeesus on tema sõnul vägakarismaatiline nii väljanägemiselt kui väärika käitumise poolest. „Tohutult hea tunne tekkis juba enne temaga kohtumist. Ta on loonud Päikeselinna, täiusliku ühiskonna, kus ei jooda, ei suitsetata, ei tarvitata narkootikume. Enamik elanikke on veganid, eranditeks rasedad naised ja väikesed lapsed. Seal püütakse võimalikult palju vältida rahalisi suhteid. Nad kasvatavad ise toidu ja toodavad energia. Nad on tohutult töökad, ehitavad oma majad ise. Kõik tunduvad väga sõbralikud, pakuvad külalistele nii öömaja kui toitu. Muidugi ei saa seda ära kasutada, ent tasu ei küsita. Küll on inimesed tänulikud, kui neile jäetakse toiduaineid või raha,“ meenutab rännumees.

Päikeselinn jättis talle väga positiivse mulje, olles eetilise ühiskonna musternäide. „Ma julgeksin öelda, et vissarioonluse näol on tegemist peaaegu et omaette religiooniga, mis põhineb peamiselt küll kristlusel, aga sellega on ühendatud elemente šamanismist ja budismist, võib-olla isegi islamist ja hinduismist. Erinevalt kristlastest usuvad nad näiteks ümbersündidesse. Muidugi istub Siberi Jeesus Kristus koos Vadimiga praegu trellide taga. Meile räägiti, kuidas Päikeselinna suli umbes 50 sõjamasinat, sõdurid, tühjad bussid. Ilmselt sooviti kogu Päikeselinn tühjaks küüditada. Aga see kukkus läbi, sest vissarioonlaste juhid andsid vabatahtlikult alla,“ kirjeldab Vähi.

… Siberi eestlasi

„Ega ma ju läinud sinna venelasi vaatama, kuigi neid elab Siberis kõige rohkem. Pigem otsisime altailasi, burjaate, hakasse, jakuute, tuvalasi ja päris väikeseid rahvaid, nagu eveene, evenke, jukagiire, nanaisid, udegeesid. Käisime nende külades,“ räägib Peeter Vähi. Käidi ka  ka Siberi eestlaste külades, Uus-Petseris ja Ülem-Suetuki, kus nende reisiseltskond võeti vastu puhkpilliorkestriga. „Edasine ajagraafik oli tihe: disko, saun, esimene koolipäev eesti koolis, luteri kiriku vaatamine. Ülem-Suetukki tulid esimesed eestlased juba 1850ndatel ning nende järeltulijad räägivad eesti keelt tänini. Küll arhailist eesti keelt, aga räägivad! Paljud inimesed isegi täiesti aktsendivabalt. Sealsed kohtumised kulgesid väga lõbusalt, sest meile pakuti juba esimeses pidulauas kohalikku puskarit, mis on väga hästi valmistatud ja mida sealsed eestlased kutsuvad „allikaveeks“,“ muigab Vähi. „Minagi olin Ülem-Suetukis käies üllatunud selle „allikavee“ äärmiselt puhtast maitsest,” naerab rännumees Pruuli.